15. mail 1919 võeti Asutavas Kogus, Eesti esimeses rahva poolt vabade valimiste läbi valitud rahvaesinduses vastu maareformi põhimõtted: Maad jagatakse neile, kes seda ise harivad  ja sõdurid, kes praegusest Vabadussõjast laitmata osa on võtnud, ja langenute perekonnad saavad maad esimestena väljaspool järjekorda. 

10. oktoobril 1919 a. võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse.

Maaseaduse põhiautor, maaseaduse elluviija, mitmekordne põlluminister Theodor Pool on maareformi kohta ise öelnud: "Maareform on ühtlasi Eesti iseseisvuse tulemuseks ning selle pandiks tulevikus. Ta on kindlustanud Eesti rahvale eluruumi oma aastatuhandeid asustatud kodumaa pinnal ning aitab seda kaitsta tulevikuski väliste sissetungijate vastu." Maaseadus oli üks radikaalsemaid reforme tollases Euroopas. Selle vastuvõtmisega muutus Vabadussõda sõjaks oma maa eest.

1919 a. oktoobris vastuvõetud Maaseadusega sundvõõrandati 1065 mõisa (ligi 2 milj hektarit) ja sellele maale loodi ca 56 000 uut talu. 100 aastat tagasi puudutas see temaatika olulist osa Eesti elanikkonnast. Maareformi elluviimine oli kiire – 1922. aasta kevadeks oli väikekohtadeks tükeldatud ja maasaajatele välja antud juba üle kahe kolmandiku võõrandatud põllumajanduslikust maast.