Sissejuhatus
Igal aastal, kui kätte jõuab veebruarikuu 24. päev, tähistab Eesti riik oma sünnipäeva. Sündmus, millest võrsub Eesti iseseisvus, on märgilise tähtsusega nii meie ajaloo kui ka tänapäeva ühiskonna jaoks. Sel päeval meenutame tähendusrikast hetke, mil Eesti Vabariik kuulutas 1918. aastal esmakordselt välja iseseisvuse.
Sisu
- aasta veebruaris oli maailm segaduses. Esimene maailmasõda oli lõppemas, riigid ja impeeriumid lagunesid ning rahvad otsisid oma kohta päikese all. Eesti rahvas oli aastakümneid unistanud iseseisvast riigist, kuid võimalus seda teoks teha avanes alles suurriikide nõrgenemisega.
Eesti poliitiliste jõudude eestvedamisel ja saksa okupatsiooni kestel koostati ja võeti vastu iseseisvusmanifest, mis on tuntud kui „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Dokumendi luges ette Pärnu teatri rõdult 23. veebruari õhtul Hugo Kuusner ning iseseisvuse väljakuulutamine toimus Tallinnas 24. veebruaril. Manifestist kõlasid järgmised sõnad: „Eestimaa rahvastele! Suurhetked, mis otsustavalt pööravad rahva saatuseratta käiku ning kujundavad tema tulevikku, on harva.” See tähenduslik hetk tähistas Eesti rahva ajaloolist otsust seista oma riigi ja rahva tuleviku eest.
Tookordne pühadusetunne ja uhkus ei kestnud kaua; veebruarisündmustele järgnesid Saksa okupatsioon, Vabadussõda ning raskused noore riigi stabiliseerimisel. Ometi pani 24. veebruari sündmus aluse rahvuslikule teadvusele, mida hinnatakse ja tähistatakse Eestis jätkuvalt kõrgelt.
Kokkuvõte
Eesti Vabariigi väljakuulutamise päev ei märgi mitte ainult ühte konkreetset sündmust meie ajaloos, vaid sümboliseerib meie rahva igatsust vabaduse järele, oskust haarata ajaloolist võimalust ning valmisolekut kaitsa ja väärtustada oma riiki ja kultuuri. Sel päeval täituvad Eesti linnad ja külad rõõmu ning pidustustega. Lippude lehvides ja pidulike kontsertide saatel mälestame neid, tänu kellele on meil oma riik ning liigume edasi lootuses, et meie vabadus ja iseseisvus püsivad jäädavalt. Eesti Vabariigi sünnipäev on meenutus, tähistus ja tõotus korraga.