Baltimaade südames asuva väikeriik Eesti ajaloos on üks eriti hingemattev periood, mis haripunkti saavutas 1980. aastate lõpul ja mida tuntakse kui Laulevat Revolutsiooni. See oli aeg, mil massiliste laulvate meeleavalduste kaudu leiti tee Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni ning mis õpetab meile, kuidas laul ja ühtehoidmine võivad viia rahumeelse muutuseni.
Sissejuhatus
Eesti Vabariik, mis kuulutas välja iseseisvuse 1918. aasta 24. veebruaril, kaotas oma suveräänsuse teise maailmasõja keeristes. Aastakümneid NSV Liidu koosseisus elanud eestlased ei kaotanud siiski lootust taas kord olla vabad. See iha vabaduse järele hakkas veelgi enam põlema 1980. aastatel, kui kogu NSV Liidus algasid poliitilised ja majanduslikud reformid Mihhail Gorbatšovi juhtimisel. Need sündmused panid aluse Eesti rahva vabadusvõitlusele, mis tänaseks on ajalukku läinud kui Laulev Revolutsioon.
Sisu
Laulmine on alati olnud sügavalt juurdunud eesti kultuuris ning laulupeotraditsioon oli tugev vahend, mis ühendas eestlasi nii rõõmus kui ka raskel ajal. Lauleva Revolutsiooni üheks alguspunktiks peetakse sageli 1987. aasta aprilli, kui toimus esimene massiline meeleavaldus Eesti NSV Ülemnõukogu hoone juures, kus nõuti suurema autonoomia saavutamist. Eesmärgiks oli taastada Eesti iseseisvus toetudes mittetsooniliste meetmete kasutamisele.
- aasta suveks muutusid laulupeod massimeeleavaldusteks. Kõige märgilisemaks sündmuseks oli 1988. aasta juuni, mil Tallinna lauluväljakul kogunes üle 100 000 inimese, et ühiselt laulda nii isamaalisi laule kui ka nõuda vabadust. See oli ajalooline hetk: nõukogude võimu vastu astus rahumeelne rahvamass, relvastatud üksnes laulude ja südikusega.
Kokkuvõte
Laulev Revolutsioon kulges aastatel 1987 kuni 1991, jõudes lõpule 20. augustil 1991, mil Eesti Ülemnõukogu kuulutas välja Eesti iseseisvuse taastamise. See oli tee, mis viis meid tagasi vabadust nautima, kuid mis enamat, see oli tõestus, et ühtsusel, kultuuril ja kindlal usul oma riiki on jõud murda ahelaid, mis olid rahvast aastakümneid rõhunud. Laulupidu oli muutunud vabaduse sümboliks – see oli imeline üleminek vaiksest protestist kõlava uhkuse hetkeni, kus eesti rahva hääles kaikus nii minevik, olevik kui ka helge tulevik.