Laulmine on eestlase hingekeel – see on viis, kuidas me oleme ajast aega oma rõõme ja muresid jaganud, samuti tähtis osa meie rahvuslikest tavadest ja kultuurist. Kuid perioodil aastail 1987–1991 kõlasid Eesti laulud erilise jõu ja tähendusega, moodustades tuumiku sündmusele, mis tänaseks kannab nime Laulva Revolutsiooni.
Sissejuhatus
Laulva Revolutsiooni ajastu tõusis olulisele kohale just 1980. aastate lõpus, mil Eestis kasvas rahulolematus Nõukogude Liidu autoritaarse võimu ning rahvusliku enesemääramisõiguse mahasurumise vastu. See oli aeg, mil kultuur ja laul olid vahendid, millega oldi valmis nõudma vabadust ja iseseisvust. Muusika kaudu ühendusid inimesed ühtseks jõuks, et seista vastu ülekohtule ja rõhumisele.
Sisu
Olulisimad sündmused toimusid Tallinna lauluväljakul, kus leidis aset mitu erakordset massikogunemist. Üks neist, märgilise tähendusega, oli 1988. aasta 11. septembri suurkontsert “Eestimaa laul”, kus ligi 300 000 inimest ühendasid oma hääled, et laulda eestikeelseid laule ja hüüda välja iseseisvuse ihalust. Laulu “Ei ole üksi ükski maa” saatel tõusis muusika poliitiliseks manifestiks ja enneolematuks solidaarsuse avalduseks.
Sellele järgnesid mitmed teised rahvakogunemised, kus lehvitati sinimustvalgeid lippusid ning lauldi laule, mis väljendasid ühist ihaldust vabadusele. Võimsaimad hetked saabusid aga 1989. aasta 23. augustil, mil Balti keti käigus kujunenud inimkett ühendas käest kinni hoidevate inimeste abil kogu Baltikumi, näidates maailmale eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühtsust Nõukogude okupatsiooni vastases võitluses.
Kokkuvõte
Laulva Revolutsiooni tähtsus seisneb mitte ainult Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamises 1991. aasta 20. augustil, vaid ka selles, kuidas väike rahvas suutis oma kultuuri ja laulu jõudu kasutades seista silmitsi võimsa impeeriumiga ja saavutada võit rahu ning ühtsuse kaudu. See oli aeg, mil iga laul, iga rahulik meeleavaldus ja iga sinimustvalge lipp tõestas, et vabaduse soov on võitmatu ja et laul võib olla võimsam kui relvad. Laulva Revolutsiooni kõnekas pärand elab edasi Eesti rahva mälus ja südames – meenutades, et ühtsus ja püüdlus vabaduse poole on igavesti rahva jõu allikaks.