Sissejuhatus
Eesti ajalugu on rikas ja keeruline, täis võitlust, kannatust ja vabadusenõudmisi. 20. augustil 1991 taastas Eesti oma iseseisvuse, murdes nõukogude võimu ja astudes valguse kätte, et taas kõndida oma vaba riigi radadel. See päev jäädvustus Eesti Vabariigi külluslikus ajalookangas one värvika sündmusena, mida tähistatakse igal aastal Taasiseseisvumispäevana.
Sisu
Eesti iseseisvuse histooria ei oleks täielik ilma juttu teemast, mis viis 1988. aasta laulva revolutsioonini, miljonitele inimestele ühinenud Balti ketini ja poliitiliste manöövriteni, mis sillutasid teed vabaduseni. 1980ndate lõpuaastatel, kui Nõukogude Liidu haare Ida-Euroopa riikide üle aeglaselt nõrgenes, kasutas Eesti ära hetkelisi poliitilisi võimalusi, et saavutada iseseisvus.
Kriitiline hetk Eesti taasiseseisvumisele kodanike aktiivsusele ja julgetele sammudele, mis toimusid 1991. aasta suvel. 19. augustil, pärast Nõukogude Liidus toimunud ebaõnnestunud riigipöördekatset, tajuti Eestis võimalust ajalugu muuta. Tähtsaim ei olnud mitte ainult see, et tarretanud olukorda kasutati enda kasuks, vaid ka stabiilse ülemineku tagamine, et minimeerida vägivalla ja kaosetaoliste olukordade võimalikkust.
Eestis toimunud sündmused arenesid kiirelt. Ülemnõukogu kuulutas välja Eesti riikliku iseseisvuse taastamise 20. augustil 1991 hilisõhtul, tähistades seeläbi ammuse, 1918. aasta iseseisvusmanifesti uuestisündi. See samm sai toetust nii kodanike jõulistest meeleavaldustest kui ka rahvusvahelisest üldsusest, kes soovis näha Euroopas demokraatlikke muutusi.
Eesti iseseisvuse taastamine mõjutas sügavalt kogu regiooni. See oli signaaliks, et Ida-Euroopa rahvad võivad välja murda repressiivsetest süsteemidest ja luua endale demokraatliku ja vaba tuleviku.
Kokkuvõte
Taasiseseisvumispäev on märgilise tähendusega kogu Eesti rahvale. See on päev, mis meenutab, et vabadus ja iseseisvus ei ole iseenesestmõistetavad – need on saavutused, mis on välja võideldud julguse, lootuse ja ühtehoidmise hinnaga. 20. august on kuupäev, mis jääb Eesti ajalukku kui päev, mil väike, ent otsusekindel rahvas astus välja suurriigi varjust, et taas luua ja kujundada oma riiki. See on päev, mis tuletab meelde, mida tähendab armastada oma maad, hoida kinni oma keelest ja kultuurist ning seista vaba ja demokraatliku ühiskonna eest.