Sissejuhatus
Iga rahva ajaloos on hetki, mis on nii võimsad ja sügavalt tähendusrikkad, et need kujundavad terve rahva identiteeti ja saatust. Eesti Vabariigi jaoks oli üks selline silmapaistev sündmus taasiseseisvumispäev – 20. august 1991. See päev ei märgistanud mitte ainult riigi taassündi pärast aastatepikkust Nõukogude võimu all elamist, vaid ka rahva igatsust iseseisvuse ja vabaduse järele.
Sisu
- august 1991 oli tulemuseks pikale ja kohati valulisele protsessile, mis sai alguse juba 1980ndate lõpus, leides oma kõrghetke Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu (tollal veel Ülemnõukogu nimetusega) tegevustes. Rahvuslik ärkamine, tuntud ka kui Laulev revolutsioon, hakkas hoogu koguma 1987. aastal, mil algasid avalikud protestid ja demonstratsioonid Nõukogude okupatsiooni ning repressiivse poliitika vastu.
Eesti inimesed, relvastatud laulude ja lootusega, astusid vastu ühele tugevaimale impeeriumile maailmas. Laulupidudel kõlasid vabaduslaulud, mida lauldi tugeva veendumuse ja lootusega, et ühel päeval on Eesti jälle vaba. Ajalooline Balti kett, kus üle kahe miljoni inimese Balti riikidest hoidis käest kinni, moodustades inimketi läbi kolme riigi, näitas solidaarsust ja püüdlust vabaduse poole.
Kuid tõeline murdepunkt leidis aset 1991. aasta augustis, kui Moskvas toimus riigipöördekatse. See pani aluse julgetele sammudele, kui 20. augustil võttis Eesti Ülemnõukogu istungil vastu otsuse taastada Eesti iseseisvus – otsus, mis kuulutas välja Nõukogude võimust vabanenud Eesti Vabariigi taasiseseisvumise.
See oli aeg, kui Eesti riiklikule sõltumatusele pandi alus täiesti uutes maailmakorra tingimustes, milles oli tunda tugevat rahvusvahelist õhkkonda. See otsus näitas ülimat julgust ja enesekindlust eestlaste poolt.
Kokkuvõte
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine ei olnud lihtne teekond. See oli täis katsumusi, ohverdusi ja keerulisi otsuseid, mis kõik loovad meie ajalugu ja kultuuri. Taasiseseisvumispäev, 20. august on saanud meie jaoks sümboliks, mis tähistab eestlaste tahet elada vabas ja iseseisvas riigis. See päev ei ole tähtis ainult eestlastele, vaid meeldetuletus kogu maailmale, et vabadus ja enese üle otsustamise õigus on inimkonna põhiõigused. Selle päeva mälestus elab edasi igas eestlases, aidates meil hoida ja kaitsta meie rahvuslikku identiteeti.