Sissejuhatus:
20. august 1991. aasta on üks märgilisi kuupäevi Eesti rahva ajaloos. See on päev, mil Eesti Vabariik taastas oma iseseisvuse pärast ligikaudu pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsiooni. Paljudele eestlastele meenutab see päev vaprust, otsustavust ja ühtekuuluvustunnet, mis olid vältimatud selleks, et riiklik iseseisvus taas saavutada.
Sisu:
Taasiseseisvumise eelõhtul valitses Eestis pinevus. NSV Liit oli lagunemise äärel, kuid hoidis veel viimaseid nõrgenevaid haardeid Balti riikide üle. Mäletatav on ka 1991. aasta jaanuaris toimunud “Verine jaanuar” Vilniuses ja Rīgas, mis ähvardas eskaleeruda ka Eestis.
Eesti Rahvarinde poolt algatatud laulev revolutsioon ning Balti kett olid murranguks rahvuslikus vabanemisvõitluses. Rahumeelsed meeleavaldused ja ühine inimkett läbi Baltimaade näitasid kodanike ühtsust ja rahvuslikku identiteeti, mida okupatsioonivõim ei suutnud murda.
Augustiputš Moskvas oli proovikivi Eesti poliitikutele ja rahvale. 19. augustil 1991 algatatud riigipöördekatse NSV Liidus lõi sobiva hetke Eesti juhtidele iseseisvuse väljakuulutamiseks. Riigipöördekatse ajal suleti Toompeal Ülemnõukogu ja Eesti Komitee hoone, kuid sellele vaatamata toimusid seal aktiivsed arutelud ja ettevalmistused iseseisvuse taastamiseks.
- augustil, pärast pingelisi läbirääkimisi, kuulutas Eesti Ülemnõukogu välja iseseisvuse taastamise otsuse, mis võeti vastu enamusega kell 23:03. See hetk tähendas Eestile ametlikku naasmist rahvusriikide perre, lõpetades aastakümneid kestnud võitluse oma rahvusliku enesemääramisõiguse eest.
Kokkuvõte:
Taasiseseisvumispäeva tähendus ja olulisus ei kahane aastate möödudes. See on päev, mil meenutatakse ja tunnustatakse neid, kes panustasid oma osa Eesti riigi vabadusele – poliitikute julgeid otsuseid, rahva meelekindlust ja ühtehoidmist. Taasiseseisvumispäev on austusavaldus igale Eesti inimesele, kes aitas kaasa vabadusvõitluses, olles tunnistajaks sellele, et üks väike rahvas suutis ajaloo käiku muuta ja oma riigi vabaduse saavutada.