Rubriik: Ühiskond ja kultuur

In the course of centuries never have the Estonian people lost their desire for independence. From generation to generation have they kept alive the hidden hope that in spite of enslavement and oppression by hostile invaders the time will come to Estonia “when all splinters, at both end, will burst forth into flames” and when “Kalev will come home to bring his children happiness.”

Now that time has arrived.

An unprecedented fight between nations has crushed the rotten foundations of the Russian Tsarist Empire. All over the Sarmatian plains ruinous anarchy is spreading, threatening to overwhelm in its wake all the nations living in the former Russian Empire. From the West the victorious armies of Germany are approaching in order to claim their share of Russia’s legacy and, above all, to take possession of the coastal territories of the Baltic Sea.

In this hour, the Estonian National Council, as the legal representative of our land and people, has, in unanimous agreement with Estonian democratic political parties and organizations, and by virtue of the right of self-determination of peoples, found it necessary to take the following decisive steps to shape the destiny of the Estonian land and people.

ESTONIA,

within his historical and ethnic boundaries, is declared as of today an

INDEPENDENT DEMOCRATIC REPUBLIC.

The independent Republic of Estonia shall include Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa, with the city of Narva and its surroundings, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa, and Pärnumaa with the Baltic islands of Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa, and others where the Estonians have settled for ages in large majorities. Final determination of the boundaries of the Republic in the areas bordering on Latvia and Russia will be carried out by plebiscite after the conclusion of the present World War.

In the aforementioned areas the only supreme and organizing authority is the democratically supported Estonian Salvation Committee created by the Estonian National Council.

The Republic of Estonia wishes to maintain absolute political neutrality towards all neighbouring states and peoples and expects that they will equally respond with complete neutrality.

Estonian military troops shall be reduced to the extent necessary to maintain internal order. Estonian soldiers serving in the Russian military forces will be called home and demobilized.

Until the Estonian Constituent Assembly, elected by general, direct, secret, and proportional elections, will convene and determine the constitutional structure of the country, all executive and legislative authority will remain vested in the Estonian National Council and in the Estonian Provisional Government created by it, whose activities must be guided by the following principles:

1. All citizens of the Republic of Estonia, irrespective of their religion, ethnic origin, and political views, are going to enjoy equal protection under the law and courts of justice of the Republic.

2. All ethnic minorities, the Russians, Germans, Swedes, Jews, and others residing within the borders of the republic, are going to be guaranteed the right to their cultural autonomy.

3. All civic freedoms, the freedom of expression, of the press, of religion, of assembly, of association, and the freedom to strike as well as the inviolability of the individual and the home, shall be irrefutably effective within the territory of the Estonian Republic and based on laws, which the Government must immediately work out.

4. The Provisional Government is given the task of immediately organizing courts of justice to protect the security of the citizens. All political prisoners shall be released immediately.

5. The city, county, and township local governments are called upon to immediately continue their work, which has been violently interrupted.

6. For maintenance of public order, people’s militia, subordinated to local governments, shall be immediately organized and citizens’ self-defence organizations established in the cities and rural areas.

7. The Provisional Government is instructed to work out, without delay, on a broad democratic basis, bills for the solution of the agrarian problem, and the problems of labor, of food supply, and of finances.

ESTONIA!

You stand on the threshold of a hopeful future in which you shall be free and independent in determining and directing your destiny! Begin building a home of your own, ruled by law and order, in order to be a worthy member within the family of civilized nations! Sons and daughters of our homeland, unite as one man in the sacred task of building our homeland! The sweat and blood shed by our ancestors for this country demand this from us; our forthcoming generations oblige us to do this.

May God watch over thee And amply bless Whatever thou undertake

My dear fatherland!

Eesti Ajaloomuuseumi näituse “Minu vaba riik” keskmes on mõistagi meie inimesed! Omariikluse sünd ja kogu meie riigi lugu on seotud paljude inimestega, nende mõtete ja tegudega. 

Paljud Eesti inimesed mäletavad laulva revolutsiooni päevi ja Heinz Valgu hüüet „Ükskord me võidame niikuinii!“. Milline on olnud teekond oma riigini, kuidas on seda üles ehitatud, kaotatud ja jälle leitud, sellest kõneleb Eesti Ajaloomuuseumi näitus. Seekord algab rännak 1905. aastast ja jõuab välja tulevikku – kunstnike Varvara ja Mari „Neuronaalsete maastikeni“. Olulisemad sündmused ja tehtud valikud avanevad nii mälestuskildude, esemete, filmikaadrite kui ka näituseruumides valitsevate meeleolude kaudu. Erinevatel ajahetkedel tuli Eestis elavatel inimestel langetada keerulisemaid või kergemaid otsuseid või püüda lihtsalt rasked ajad üle elada. Käed külge tegevuste kaudu on külastajal võimalik igast ajaperioodist ka ise osa saada. Nii saab proovida, mis tunne võis olla Endla teatri rõdul iseseisvusmanifesti lugedes, sõita jalgrattaga minevikus, teha väike tantsutiir, seista Balti ketis ja veel nii mõndagi.

Lastele kingime Eesti Vabariigi juubeli puhul vahva paiga, Laste Vabariigi. See on mänguline õpikeskkond, kus on omavahel põimitud päris- ja fantaasiamaailm. Seal tegutsevad lapslased ja elab sinine lõvi koos oma sõpradega, kuid kõigil neil on ühine eesmärk ehitada üles vahva riik.

Fotol: Johannes ja Helena 24. veebruaril 2013 kell 13 oma kodus Harjumaal. Foto: Hille Saluäär. Erakogu

Lossi endine suvesaal on saanud uue kuue, kuid omale kohale on jäänud pannoo „Rahvaste sõprus“, mille kunstnik Evald Okas maalis 1987. aastal Revolutsioonimuuseumi jaoks.

Lisaks lossile ootavad Maarjamäe ajalookeskuses külastajaid Eesti Filmimuuseum, lossipark ja laste mänguväljak. Maarjamäe lossis saab merevaatega restoranis nautida nii toitu kui ka keskkonda ja muuseumipoest leiab mälestuseks toredaid kingitusi.

Avasta aja lugu Maarjamäel ajalookeskuses!

Liivlased

Liivimaaks kutsusid sakslased suurt osa Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist, kuid see ei tähista liivlastega asustatud ala. Liivlaste asualad on ajalooliselt ulatunud ka eestlaste lõunapiiri ja Väina jõe vahele, kuid kuni viimase ajani elasid liivlased veel ainult Kuramaa looderannikul Liivi rannas.

Pärast I maailmasõda oli 12 rannakülas liivlasi umbes 1500 inimest. Osa neist kolis mujale ja assimileerus lätikeelses keskkonnas. II maailmasõja järel elas rannas veel 800 liivlast, kuid siis kehtestas Nõukogude Liit piiritsoonirežiimi ning suurem osa oli sunnitud lahkuma. Aastal 1970 pidas ennast liivlaseks ainult 70 inimest.

Hiljem on liivlaste arv hakanud kasvama, suurenenud on huvi keele vastu. 2011. aasta rahvaloendusel loendati Lätis 250 liivlast: peamiselt Riias ja Ventspilsis, üksikud ka Liivi rannas. Ent tänapäeva liivlaste jaoks pole liivi keel enam emakeel. Teadaolevalt viimane liivi keelt emakeelena kõnelenud inimene suri tänavu 103-aastasena Kanadas.

Liivlaste kultuuriliseks õitsenguajaks peetakse aastaid 1920–1940. Eesti ja Soome teadlased Lauri Kettunen ja Oskar Loorits tegid ekspeditsioone rannaküladesse. Liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes. Aastal 1923 asutati Liivlaste Liit, koolides hakati õpetama liivi keelt. Asutati rahvuskoore ja leiti võimalusi noorte koolitamiseks. Eestis ja Soomes ilmus umbes 20 liivikeelset raamatut.

Eesti, Soome ja Ungari hõimuliikumise ning Läti toetusel valmis 1939. aastal liivi rahvamaja. Ent nõukogude võim muutis kõik olematuks, liivlastelt võeti võimalus ühiskondlikuks ja kultuuriliseks tegevuseks. Alles 1972. aastal asutati kaks laulukoori – Līvlist Riias ja Kāndla Ventspilsis – millest said põhilised liivi kultuuri kandjad Lätis.

1988. aastal saabus rahvuslik ärkamisaeg ka liivlastele. Taastati Liivlaste Liit, hakati välja andma liivikeelset kirjandust. Riias ja Ventspilsis taasalustati liivi keele õpetamist. Igal aastal peetakse augusti esimesel nädalavahetusel Irēl rahvuspüha. 1995. aastal hakati liivi keelt õpetama ka Läti ülikoolis.

Vadjalased

Ajalooliste andmete põhjal ulatus vadjalaste asuala kunagi tervele Peipsi idakaldale, kuid tänapäeval teatakse neid kui Ingerimaa ehk praeguse Leningradi oblasti Kingissepa rajooni põlisasukaid. Lauga (Luga) jõe suudmes on kolm vadja küla: Jõgõperä (Krakolje), Liivtšülä (Peski) ja Luuditsa (Lužitsõ). Ent sealgi elab vaid kümmekond eakat vadja päritolu inimest, nii et see rahvas on täielikult välja suremas.

Vadja keele rääkijaid oli Venemaal 2010. aasta rahvaloenduse andmeil 68, vadjalaseks luges end 64 inimest. 2002. aastal oli vadjalasi 73. Vadja keele kasutamist kõnes on toetanud eesti keeleteadlaste ja üliõpilaste igasuvised ekspeditsioonid.

Vadja rahvuse hääbumist kiirendas Peterburi rajamine 1703. aastal, mis tõi Ingerimaa idaossa palju venelasi. Pärisorjuse kaotamisega 1861. aastal kasvas rahvastiku liikuvus. Nõukogude perioodil ei saanud vadjalased mingit autonoomiat, kirjakeelt neile ei loodud. Ajavahemikul 1926–1959 vähenes vadjalaste rahvaarv 90% võrra.

Viimaseidki vadjalasi ohustab suure Ust-Luga sadama ehitamine vadjalaste põlistele aladele. Jõgõperä küla asemele on pikemas plaanis rajada 70 000 elanikkonnaga linn. Veidi kaitseb vadjalasi nüüd siiski see, et Venemaa arvas nad 2008. aastal Põhjala põliste väikerahvaste nimekirja.

Isurid

Isurid on koos vadjalastega Ingerimaa põlisasukad. Nad elavad mõnedes Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades Lauga jõe alamjooksul, Kurgola ja Soikkola poolsaartel ja Hevaha (Kovaši) jõgikonnas Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajoonis.

Soomes peetakse isureid õigeusklikeks ingerisoomlasteks, kuid Venemaal ja NSV Liidus on isurite ja ingerisoomlaste vahel alati vahet tehtud ning pärast II maailmasõda levis see vahetegemine kindlamalt ka Eestis. Isurite esivanemad on arvatavasti II aastatuhande algul karjalastest eraldunud ning läände ja edelasse liikunud.

Isurite rahvaarv oli 2010. aasta loenduse ajal 266 inimest. 2002. aastal oli isureid 327, vähenemine on 13%. Isuri keele oskajaid on selle ajaga aga vähemaks jäänud 66% võrra. 2002. aastal oli isuri keele rääkijaid 362, 2010. aastal 123. 1989. aastal elas Venemaal 449 isurit, kellest 41,9% pidas oma emakeeleks isuri keelt.

Ka isureid mõjutas Peterburi rajamine, mis tõi kaasa linnastumise, vene keele ja kommete leviku. Ometi nende rahvaarv kasvas. 1848. aastal oli isureid 17 800, 1897. aastaks oli nende arv tõusnud 21 700ni, 1926. aastal oli isureid 26 137. 1932–1937 õpetati isegi koolides ladina tähestikul põhinevat isuri kirjakeelt, välja jõuti anda grammatika ja paarkümmend kooliõpikut.

Massirepressioonid hävitasid aga isuritest enamiku. Sõja lõpul evakueeriti suur osa neist Soome ja anti 1945. aastal NSV Liidule tagasi, misjärel nad pillutati Sise-Venemaa oblastitesse ning Ingerimaa asustati vene uusasukatega. 1959. aasta rahvaloendusel registreeriti veel 1062 isurit, neist emakeelseid 34,7%. Nõnda vähenes isurite arv 30 aastaga ligi 97%.

1956. aastal lubati isuritel oma koduküladesse tagasi pöörduda. Elukogemused ja elu piiritsoonis venelaste keskel õpetas neid aga võimalikult vähe keskkonnast erinema ja oma rahvust varjama. Praegu räägivad keelt üksnes vanema põlvkonna esindajad. Nende kadumisel jäävad isuritest järele vaid kohanimed.

Vepslased

Tänapäeval elavad vepslased väikeste rühmadena kahes eraldi piirkonnas: Äänisjärve edelarannikul ja Vepsa kõrgustikul Karjala vabariigis ning Vologda ja Leningradi oblastites, kus paiknevad vepsa külarühmad ehk külastud.

Vepslaste hääbumine on olnud kiire. 1940. aastatel oli vepslaste rahvaarv veel 30–40 000 inimest, aastaks 1989 oli järgi jäänud 12 501. 2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli vepslasi järel vaid 5936. 2002. aastal oli neid veel 8240, nii et kaheksa aasta jooksul on neid vähemaks jäänud 28% võrra. Vepsa keele rääkijaid oli 2010. aastal 3613 ning 2002. aastal 5753 – 37,2% võrra vähem. Tänapäeval on paljud vepsa külad venestunud või tühjaks jäänud.

Koos soome, karjala ja isuri keelega läänemeresoome keelte põhjarühma kuuluvat vepsa keelt on kutsutud läänemeresoome keelte sanskritiks, kuna keeles on säilinud palju vana ja arhailist – puudub astmevaheldus, mistõttu keel on väga reeglipärane.

Karjala vabariigis on vepslased tunnustatud ühena kolmest põhirahvusest. 1994. aastal loodi Karjalas vepslaste asualale Äänisjärve läänekaldale Vepsa rahvusvald, kus elas 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 3493 inimest, neist 1202 vepslased. 2006. aastal jagati rahvusvald omavalitsusreformi tagajärjel kolmeks vepsa külaasunduseks Äänisranna rajooni koosseisus.

1989. aasta juulis loodi Vepsa Kultuuriselts, Petroskoi ülikoolis õpetatakse 1990. aasta sügisest vepsa keelt; töötab ka soome-ugri kool, kus on klassid vepsa, karjala ja soome lastele.

Ingerisoomlased

Ingerisoomlased ehk ingerlased on ajaloolisel Ingerimaal ehk Soome lahe, Neeva jõgikonna ning Laadoga vahelises piirkonnas elavad või elanud soomlased. Nad asusid sinna 17. sajandi alguses, kui Rootsi vallutas need alad Venemaalt. Põhjasõja-järgne Vene-Rootsi piir Karjala maakitsusel lahutas nad teistest idasoomlastest – 1710. aastal sai Ingerimaast Peterburi kubermang.

Ingerisoomlased said elada suhtelises rahus veel 200 aastat, kuid siis algasid ulatuslikud repressioonid. 1928. aastal algas kollektiviseerimine ja viidi läbi esimene massküüditamine, 1932. aastal keelati usuelu, 1937. aastal likvideeriti soomekeelne kultuurielu, 1939. aastaks tapeti vähemalt 13 000 soomlast, vangilaagrites viibis vähemalt 37 000. 1942. aastal küüditati ligi 30 000 inimest Siberisse. 1944/45 aastal naasis 55 773 Soome evakueeritut kodumaale, nad hajutati Sise-Venemaa oblastitesse.

Napi 20 aasta vältel viidi Ingerimaalt ära umbes 110 000 inimest ehk 97%. Elamine kodukohas oli keelatud. Alates 1956. aastast naasis eriloaga oma umbes 1/7 rahvast. 1990. aastatel anti ingerlastele õigus asuda ümber Soome ning kümne aastaga kasutas seda õigust 20 000 inimest.

Venemaa valitsus rehabiliteeris ingerisoomlased rahvana 1993. aastal, taastatud on 15 kirikukogudust umbes sajast ning alates 1988. aastast loodud rahvuslikke kultuuriseltse Eestis, Leningradi oblastis, Karjalas, Soomes ja Rootsis.

Karjalased

Karjalaste asualad on Karjala vabariigis, Tveri oblastis, kuhu asusid 17. sajandil Rootsi vallutuse eest põgenenud või küüditatud karjalased, ning Soome idaosas, kus on olemas Põhja-Karjala ja Lõuna-Karjala maakond, kuid sealne elanikkond on ammu soomestunud.

Karjalaste arv väheneb tohutu kiirusega: 2010. aasta rahvaloenduse kohaselt oli karjalasi 60 815, 2002. aastal 93 444 – seega on neid vähemaks jäänud 34,9% võrra. 1989. aastal oli karjalasi 124 921. Arvukuse kiire languse põhjuseks on venestumine ja negatiivne iive. Eriti kiiresti hääbuvad tverikarjalased – seal oskab keelt vaid vanem põlvkond. Karjala keele rääkijaid on kaheksa aastaga vähemaks jäänud kogunisti poole võrra: 2010. aastal rääkis keelt 25 605 inimest, 2002. aastal aga veel 52 880 – vähenemine on 53%.

Praegu on kasutusel kaks kirjakeelt: aunuse (livviko) ja päriskarjala (viena) kirjakeel. Üleminekuvorm aunusekarjala keelelt vepsa keelele on lüüdi keel. Esimesse rühma kuuluvaid murdeid kõneldakse Karjala vabariigi põhjaosas (Valge mere Karjalas), keskosas ning ka Tveri ja Novgorodi oblastis. Teise ja kolmandasse rühma kuuluvaid murdeid räägitakse peamiselt Karjala vabariigi lõunaosas, Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (aunuse murret lääne ja lüüdi murret ida pool).

Vienakarjala keel erineb soome keelest arvukate vene keele laensõnade poolest, aunusekarjala keel on soome keelest erinevam, kuid lähedane isuri keelele. Karjala keeles on kasetohule kirjutatud vanim teadaolev läänemeresoome kirjalik tekst, mis pärineb 13. sajandist. Ida-Karjalast kogutud rahvaluule põhjal koostati ja trükiti 1835. aastal soome rahvuseepos „Kalevala“.

Allikas: Fenno-Ugria

Euroopa curlingu meistrivõistluste näol on tegemist erakordselt suure spordisündmusega, mille laadsete toimumine Eestis on haruldane. See on suurepärane kink Eestile sajandaks sünnipäevaks!

Eesti Curlingu Liit näeb curlingu EM’i EV100 kavas, kui üht aasta suurimat spordisündmust. Läbi EV100 brandingu saame Eesti sünnipäeva tähistamise meeleolu viia veelgi rohkemate inimesteni kogu Euroopas ja näidata, kui suure spordisündmuse läbi viimiseks on Eesti võimeline. Täiskasvanute tiitlivõistlus olümpia-alal on Eestis harukordne nähtus, sest enamikel spordialadel pole see lihtsalt võimalik infrastruktuuri tõttu.

Le Gruyère AOP Euroopa curlingu meistrivõistlused 2018 on:- Suurim curlingu tiitlivõistlus maailmas (46 osalevad võistkonda, A-divisjonis 20 ja B-divisjonis 26).- Curlingu Euroopa tipud on ka maailma tipud. On garanteeritud, et Eestisse tulevad võistlema ka paljud 2018.aasta OM-medalistid.

– 2018.aasta EM on ühtlasi ka kvalifikatsioonivõistlus 2019.aasta MM’iks, kus võistkonnad võistlevad järgmise (2022) taliolümpia punktide nimel.

46 võistkonna hulgas osaleb Eestis Euroopa 26 parimat meeskonda ja 20 naiskonda. Iga võistkond võib EM’il välja panna maksimaalselt ühe naiste ja ühe meeste koondise, seega on Tallinna tulemas suur hulk erinevaid Euroopa esindusi.

Viimased linnad, kes on võõrustanud Euroopa meistrivõistlusi:2016 – Glasgow, UK

2017 – St Gallen, Šveits

Tondiraba jäähalli näol on Tallinnas võimalik korraldada unikaalne curlingu-EM, kus ühe katuse all saavad toimuda A- ja B-divisjoni turniirid. 

Korraldajatena ootame turniiri vaatama üle 1000 curlingu-turisti välismaalt, kuid ürituse teeb unikaalseks eelkõige selle vaatajaskond TV-vahendusel. WCF ja Eurosport on 2018.aasta EMiks juba lepingu sõlminud ja tänavu oodatakse teleauditiooriumiks ca 50 miljonit inimest. Aasta-aastalt on see näitaja ka kasvanud.

Curlingu EM toimub pika perioodi vältel ja seega on Eestisse sel ajal oodata suurt hulka välisturiste. Seeläbi on tegemist suurepärase võimalusega, et Eesti sajandat sünnipäeva ka ülejäänud Euroopale meelde tuletada.

Kunstnik Karel Koplimets ehitab Soomes taarast laeva. See pole mitte niisama idee, vaid osa EV100 kunstiprogrammist, mis kulmineerub merereisi ja videoinstallatsiooniga 24. augustil. Nii vormub Eesti ja Soome sajandite pikkune suhe uude vormi. Kas pole mitmetähenduslik ja isegi sümboolne. Ent miks noor mees taolise töö ette on võtnud? Mida taara võim talle täpsemalt tähendab? Vastused leiad järgnevast intervjuust.

Alustuseks palun sul öelda pisut numbreid. Räägi näiteks taarast, ehituspäevadest, plaasterdatud sõrmedest ja kinnitusvahendite hulgast? 

Taarat on hetkel koos ca 5000 õllepurki, umbes 6000, parimal juhul isegi 7000 purki on aga vaja selleks, et parv korralik saab. Samas on see [purkide kogus] väga väike võrreldes sellega, mis igapäevaselt Eestist Soome viiakse.

Ehituspäevi polegi veel väga palju – vastamise hetkeks on kulunud viis päeva ja teist sama palju tuleb veel rühmata enne, kui saame vees parvega esimesed katsetused teha.

Sõrmed on täitsa terveks jäänud ja kinnitusvahendeid on kulunud täpselt nii parajalt, et väga järge pidada ei ole suutnud. Näiteks traati ostsime alguses oma 250 meetrit, aga lõpuks kulus seda 600 meetrit.

Ehituseks vajalikud purgid on tühjad ja selles peitubki sinu performance’i üks sõnumitest. Miks peab alkoholiturimist ja tööotsimisest kõnelema läbi kunsti?

Alkoholiturism ja tööotsimine on teemad, mis otseselt puudutab väga paljusid eestlasi ja soomlasi.

Pean antud teemasid oluliseks kuna see puudutab väga paljusid. Kindlasti teab igaüks kedagi, kes oleks Soomes tööl käinud. Minu jaoks on need kaks teemat läbinisti seotud. Alkoholiturismi mastaapidest aimu saamiseks piisab Tallinnas sadama kandis natuke ringi vaadata. Parve ehitamise plaan mul sadamas istudes pähe tuligi..

Mis liigub kunstniku peas taolist teost luues? On need pigem argised või loomingulised mõtted?

Ma ei liigitaks oma mõtteid argisteks ja loomingulisteks. Ehkki iga teose algtõukeks on olnud argised mõtted, millest kasvavad välja siis juba loomingulised plaanid ja konkreetsed teosed. Ka antud projekti algtõukeks on väga igapäevased mõtted ja situatsioonid.

Case No 13. Waiting for the Ship of Empties from Karel Koplimets on Vimeo.

Miks peaks meie kunstipublik EV100 raames just sinu ettevõtmisest osa saama?

Alkoholiturism ja tööotsimine on teemad, mis otseselt puudutab väga paljusid eestlasi ja ka soomlasi. Olen eestlaste Soomes tööl käimise ja alkoholiturismi temaatikaga tegelenud juba 2015. aastast alates. Selle projekti eelkäijaga –  Juhtum nr 11. TALSINKI (2016) olen esinenud ka juba kahel välisnäitusel (OCAT Shenzhen Hiinas ja Kalmari kunstimuuseum Rootsis, 2016) ja avanud ühe isiknäituse Tallinnas (Kunstihoone galerii, 2017). Ent mida rohkem olen selle projektiga tegelenud, seda rohkem saab selgeks, et valitud teema kõnetab väga paljusid inimesi. Kas otseselt, sest kellegi lähedane töötab Soomes või on laevasõit seotud majanduslikel kaalutlustel tehtud kaubareisiga. Või on põhjused kaudsemad, sest ühiskond, keskkond ja majanduslikud võimalused.

Helsingis valmib neil päevil EV100 kunstiprogrammi kuuluv Karel Koplimetsa performance  Taarast laeva oodates. Purgiparv asub peagi mereteele. Teosest sündinud videoinstallatsioon „Juhtum nr 13. Oodates taarast laeva“ linastub 24. augustil.

Su teos on osa EV100 kunstiprogrammist. Milline on sinu sõnum Eesti iseseisvusele?

Eestist töövõimeliste noorte lahkumine (sihtkohti on kõvasti rohkem kui ainult Soome) üldisemalt on juba omaette teema. Kindlasti ei näita ma näpuga ega õpeta a la ärge minge välismaale tööle. Sest mõistan, et pigem on tegemist paljude inimeste jaoks paratamatu olukorraga. Samas aga kui nüüd Soome näitel püsida: kui eestlased viivad maksuraha Soome, toovad paljud soomlased selle alkoholiaktsiisi näol tagasi Eestisse. Ja kui mõelda, et Eesti ja Soome vahel on ajalooliselt palju erinevad kaubandussuhteid olnud, siis miks peaks antud olukorda teisiti vaatama. 

IGAKS JUHUKS HEA TEADA:

• Taaraparv on alkoholiturismi maine kehastus, ent sümboliseerib ka Eesti ja Soome suhet;
• 95% parveks saanud õllepurkidest on pärit Eestist;
• Kunstnik kogus purke mh. sotsiaalmeedia vahendusel üleskutseid tehes;
• Kõik purgid on täidisega vettepidavaks töödeldud;
• Kunstnik ei ole täiskarsklane;
• Taaraparv on esimese veesõidu teinud, peagi asub Helsingist Tallinna poole teele;
• Aluse piirkiirus on 10 km/h
• Sügisest on taaraparv nähtav KUMU kunstimuuseumis. Vähemalt sel juhul, kui parv ühes tükis Tallinnasse jõab…

Artist-run space Kraam algatajate kunstnike Killu Sukmiti ja Minna Hindi suvetuur suvel 2017 Ida-Virumaal

24. juulist kuni 6. augustini toimub Kraami tasuta asjade poe suvetuur nimega “Wall of kindness”. Suvetuur on osa KKEKi ja EV100 kunstiprogrammist “Rändajad ja kohanejad – kogukondade lood üle Eesti”. “Wall of kindness” sai alguse Iraanis, mille algatas üks anonüümne iraanlane heategevusliku aktsioonina, algse mõttega abistada kodutuid inimesi. Linnaruumi jäeti riideid inimestele, kellel võib neid vaja minna. Liikumise motoks oli “jäta (siia riided), kui sul ei ole vaja” ja “võta, kui sul on vaja”. Kraam teeb iraanlaste algatusest remake versiooni.

24. juuli – Lilleküla–Kohtla-Järve 25. juuli – Jõhvi 26. juuli – Ahtme 27. juuli – Narva 28. juuli – Sillamäe 29. juuli – Kiviõli 30. juuli – Varja 31. juuli – Sonda 2. august – Voronja / Varnja 3. august – Mustvee 4. august – Vao Majutuskeskus / Väike-Maarja 5. august – Esna

6. august – Esna-Maardu-Tallinn-Lilleküla

Sügisel jätkub kunstiruumis Kraam 2016. aastal alguse saanud piirideta kohvik – “Coffee without borders” (CWB). Toimuvad kokkusaamised ja arutelud, kus Kraam toimib kogukondliku kokkusaamise kohana. Kunstnikud kasutavad sotsiaalse loomingulise aktivismi vormi, et põgenikekriisi teemaga edasi tegeleda. Sügisel toimuvad Kraami kunstiruumis veel töötoad koostöös kunstnike, pagulaste või endiste pagulasstaatuses olnud inimestega.

Kraam artist-run space algatajate kunstnike Killu Sukmiti ja Minna Hindi põgenikekriisi käsitlev projekt “Linnutee” kaasab Eestisse saabunud varjupaigataotlejaid, pagulasi ja kunstnikke, kutsub töötubadesse ning kokkusaamistele. See on jätkuprojekt, mis sai alguse 2015. aastal koostöös Varjupaigataotlejate Majutuskeskusega (Vao Keskusega).

2015. aastal valmistati ette feministlikku kultuurifestivali Ladyfest Tallinn 2016 (koostöös Mari-Leen Kiipli, Pire Sova ja Anna-Stina Treumundiga) ning otsustati võtta Ladyfesti teemaks pagulasdebatt, et kaasa rääkida ülemaailmselt olulises teemas. Alates 2015 novembrist kuni 2016 märtsini käidi Vao Keskuses läbi viimas kunsti töötubasid, kasutades sotsiaalse aktivismi vormi ning kaasates loomingulisi eneseväljendusvahendeid. Protsessi käigus töötubades tehtud töödest valmis Ladyfesti ajaks näitus “Welcome me Estonia. Добро пожаловать мне в Эстонии. Tere tulemast mulle Eestis”. Praeguseks on paljud, kellega Vao külas tutvuti, saanud “jah”-sõna, kolinud või kolimas, otsimas elamist ja tööd või ootamas vastust. Aga mitmed inimesed, kellega sõbruneti, on ka tagasi saadetud.

Vao Keskuse elanikke on kaasatud Kraami kunstiruumi üritustele: esinema näitusel “Poliitiline kleit”, kangastelgedel vaipade kudumisel, Iraani režissööride filmiõhtute ja “Coffee without borders” (CWB) kokkusaamiste aruteludes, kus Kraam toimib kogukondliku kokkusaamise kohana. CWB kohvik on mõeldud kõigile, kes armastavad vabadust ja vihkavad piire. Inimesed on teretulnud vaatamata sellele, mis nende passis kirjas on, mis värvi pass on või kas üldse passi ongi. CWB pakub võimalust veeta aega heas seltskonnas ja programmi (vestlusõhtud, filmid jne.), mis puudutab pagulaste õigusi. Mitmed varem pagulasstaatuses olnud inimesed on abiks neile, kes on äsja Eestisse saabunud.

Rohkem infot: kraamstuff.tumblr.com, facebook.com/thekraam
e-mail: kraamspace@gmail.com

EKL Muhu Kunstitalus toimub 14.-15. juuli 2017 video- ja performance’i festival “Futu Muhu 2017. Sada aastat”. Festival kuulub EV100 kunstiprogrammi “Sada kunstimaastikku”. Festivali avapäev, 14. juuli, on pühendatud performance’le ja muusikale; teine päev, 15. juuli, videopresentatsioonidele ja publikuintervjuudele. Festivali jooksul valminud ja festivalil esitletud teostest toimub ülevaatlik näitus „Cest la Vie“, Pariisis Prantsusmaal 3.–8. oktoobril 2017.

Festival on pühendatud ajaloole, täpsemalt 20. ja 21. sajandile, mis Kunstitalu hoonetest märkamatult mööda libisesid. Esitleme kunstnike hinnanguid aastatel 1901–2017 toimunud sündmustele, isiklikult oluliseks tunnistatud faktidele, üldistele huvipakkuvatele tendentsidele ning rahvusvahelistele arengutele. Video ja performance’i formaadis ülevaateid, väljavõtteid, tõlgendusi, uuslavastusi, ümbersõnastusi, taas esitlusi, ehk erinevaid kunstikeskseid lähenemisi möödunud aastasajale Eestis, Euroopas ja maailmas. Mida kunstnikud muudaksid, millise revolutsiooni korraldaksid? Mis tegelikult toimus 20. ja 21. sajandil, millised visioonid jäid teostamata? Need on küsimused, millele kunstnikud festivali raames vastuseid otsivad.

Festivali kuraator on Tiiu Rebane. Osalevad kunstnikud: Muusika – Jimi Tenor (Soome); Juhan Vihterpal, Woldemare, Meelis Salujärv (Eesti). Performance – Noolegrupp, Hannah Harkes, Mari Prekup, Meeland Sepp, Tsirkus-Kunst-Teater Põleva Kaelaga Kirjak, Taave Tuutma, Kaarel Kütas (Eesti); Jana Zatvarnicka (Slovakkia), Project Heroina (Eesti/Portugal). Video – Azsacra Zarathustra, Alexander Morozov (Venemaa); Roope Ahola, Tuomo Kangasmaa (Soome); Karl-Kristjan Nagel, Merle Luhaäär, Leila Lükko, Tiiu Rebane (Eesti). ————————————————————————————————————————————————————————————— Usutavalt on EKL Muhu Kunstitalu üks Nõmmküla vanemaid talukohti ja võimalik et siin juba orduajal Marcus Vstalle talu oli. Kunstitalu asetseb Muhu saare põhjarannikul, tänapäeva mõistes maailma äärel. Siinses vaikses rannakülas asuvas arhailises keskkonnas oleme mõtteliselt tagasi Eesti algupäras. Hoonetele märgitud aastanumbrid kinnitavad aja peatumist talus aastal 1901.

Saabudes Kunstitallu, leiate end ajamasinas milles ees laotub infoväli, kus ei ole teavet ei modernismist ega sotsialismist, kapitalismist ega sõdadest. Siinsel pangapealsel on endiselt isandaks vaikus ning kupjaks loodus. Köler on Peterburis, kohe kohe lahkub alatiseks linna eestlastest kunstnike teine laine ning 20. sajand võtab hoogu üles.

Tartu Kunstimuuseumis on alates 18. jaanuarist avatud noorte eesti kunstnike grupinäitus „Metafoorid kodule“. Näitus kuulub EV100 kunstiprogrammi.

„Eesti sajandal aastapäeval kutsub Tartmus mõtisklema selle üle, mida tähendab tänasel päeval Eesti noorele kodu, kas ja kuidas seda endale luuakse, on see füüsiline paik või emotsionaalne olukord,“ sõnab näituse kuraator Joanna Hoffmann. Ta selgitab, et näituse idee on seotud moodsas muutuvas ühiskonnas muutuva kodu mõistega. „Maailmas õppimiseks, töötamiseks või seiklemiseks ringi rändavad noored on justkui koduta. Veel enam: eemal ei olda mitte lihtsalt majakarbist, vaid ka perekonnast ja paljudest sõpradest, kõigest tuttavast ning turvalisest. Seetõttu tuleb püsiva koduta noorel luua enese jaoks järjepidevalt kodu(tunde) asemele laiendusi, uusi süsteeme, et muuta võõrad ja ajutised paigad ning olukorrad koduselt tähendusrikkaks,“ avab kuraator näituse tausta.

Kirjeldatud arengud ja teemad kajastuvad ka eesti kaasaegse kunsti väljal tegutsevate silmapaistvate noorte kunstnike loomingus, kellest üheksa looming on näitusele koondatud. Nad ise elavad sageli välismaal või liiguvad üüripinnalt üüripinnale, loomata pikemalt siduvaid kokkuleppeid. Oma teoste kaudu püüavad nad kas (ümber) defineerida kodu olemust ja tähendust, otsivad kodutunnet või hoopis kahtlevad olemasoleva traditsioonilise kodu vajalikkuses ning sealjuures perekondlikes väärtustes, sest ei tunne end selles kontekstis enam ära.

Näitus tõstab esile Eesti noorema põlvkonna autorite loomingut, uurides tänapäeva elustiilis ning -korralduses toimunud muutuste tagajärgi ning nende väljendumist eesti kaasaegses kunstis.

Kuraator: Joanna HoffmannOsalevad kunstnikud: Johan Huimerind, Ulla Juske, Eva Järv, Mari-Leen Kiipli, Angela Maasalu, Keiu Maasik, Hanna Piksarv, Marta Stratskas, Kaspar TamsaluNäituse kujundaja: Paco UlmanGraafiline disainer: Norman Orro

Näituse meeskond: Indrek Aavik, Richard Adang, Nele Ambos, Hanna-Liis Kont, Margus Joonsalu, Jaanika Kuznetsova, Julia Polujanenkova, Anti Saar, Kristel Sibul, Kristo Tamm, Peeter Talvistu, Ago Teedema, Urmo Teekivi, Piia Õunpuu

Paul Kuimeti 16 mm film “Kuldne Kodu” kujutab ühte Nõukogude Eesti 1970. aastate modernistliku arhitektuuri musternäidist, Toomas Reinu Pärnu KEK-ile projekteeritud suurejoonelist korterelamut ja kaasaegset, juba neoliberaalses Eestis ehitatud, keskkonda hoone ümber. Ühe võttega salvestatud film ja tema katkematu kordusesitus näitusesaalis rõhutab kahe erineva ideoloogiaga laetud arhitektuursete keskkondade sarnasusele neis esinevate visuaalsete detailide korduse abil. Film on visuaalne arhitektuuriuuring, mis vihjab Walter Benjamini teesile, et iga põlvkonna revolutsioon taaselustab talle eelnenud ajaloolised revolutsioonid ja tolle jäänukid.

Foto: Paul Kuimet, “Kuldne Kodu”; 35 mm slaidid kunstniku arhiivist

Eesti Vabariik 100 kunstiprogrammi kuuluv projekt „Metsik. Käärimine normaalsuse äärealadel“ uurib metsikust kui metafoori ja tegelikkust. Programmi loomiseks kogunevad märtsist juunini Mooste külalisateljeesse MoKS 15 rahvusvahelist kunstnikku, kelle tööd jõuavad vaatajateni 21. juulil.

„Lõuna-Eestisse tulevad kokku 15 väga erinevat ja erilist kunstnikku, et koosluua EV100 projekti „Metsik“,“ ütleb programmi üks kuraatoritest Evelyn Grzinich. „Ühises loovkeskkonnas uuritakse metsistumise ja normaliseerumise vahekordi, mis ongi aineseks 21. juulil esitletavate taieste loomiseks,“ lisab Evelyn.

Mooste KülalisStuudio projekt „Metsik. Käärimine normaalsuse äärealadel“ koosneb kunstiresidentuuridest, näitusest ning sümpoosionist 2018. aasta kevadel-suvel. Idee autoriteks on kunstnikud ning Mooste KülalisStuudio asutajad Evelyn Grzinich ja John Grzinich.

„Kunstnike loomingu lähtematerjaliks on kohalik looduslik ja poollooduslik, metsistuv ja põllumajanduslik keskkond,“ sõnab projekti kaaskuraator John Grzinich. Johni sõnul pakub Mooste asula ja selle läheduses paiknev Viisli küla kunstnikele soovitud rikkalikku mitmekesisust.

MoKS (MTÜ Mooste KülalisStuudio) asutati eesmärgiga rajada Lõuna-Eestisse Mooste alevikku külalisateljee, mis on avatud kõigile loomeinimestele, eelistamata rahvust ja harrastatavat kunstivaldkonda. Lisaks külaliskunstnike võõrustamisele tegeleb MoKS kultuurisündmuste, kunstinäituste, loengute ja õpitubade korraldamisega.

Projekti ajakava:

7.03–21.07.2018 produktsiooniresidentuurid

21.07.2018 presentatsioonipäev Piirimäe talus Viisli külas

22.07.2018 kunstituurid Piirimäe talu väljadel üle-eestilise Avatud Talude Päeva raames 

23.07–28.07.2018 sümpoosion Viisli külas

Sügis 2018 – kevad 2019 näitus, kataloogi esitlemine

21.07.2018 viib ja toob EV100 kunstibuss kõik kunstihuvilised Tallinnast Moostesse tehes peatuse ka Maajaama projekti „MAAJAAM/Metsikud bitid“ esitluspäeval Neeruti külas Otepää vallas (vaata lähemalt https://www.ev100.ee/et/tehnoloogilise-kunsti-naitus-maajaammetsikud-bitid). Kunstibussile registreerimiseks saata soov ev10@cca.ee. NB! Kunstibuss teeb peatuse ka Tartus! Ajakava 21.07:

Kell   9:00 – 12:30 Buss Tallinn – Mooste. Buss teeb vahepeatuse Tartus Vanemuise parklas orienteeruvalt kell 11.30-11.35

Kell 12:30–15:00 Mooste peatus (3 h)

Kell 15:00–16:00 Buss Mooste – Maajaam (1 h)

Kell 16:00–19:00 Maajaam/Metsikud bitid peatus (3 h)

Kell 19:00–22:00 Buss tagasi Tallinnasse (3 h). Buss teeb vahepeatus Tartus

Ajakava 22.07.2018, sündmused toimuvad üle-eestilise avatud talude päeva raames:

Kell 12.00 ja kell 14.00 kunstituurid Piirimäe väljadel. Mõlemal päeval on koha peal avatud kohvik, kust saab osta kohalikku kodutoitu, teed, kohvi ja kooke.

Foto: Metsik. Autor Evelyn Grzinich.

Galeriifotodel: projekti autorid ja läbiviijad Evelin ja John Grzinich, residentuurikunstnikud Hanna-Kaisa Vainio ja Saara Maria Kariranta, residentuurikunstnik Uku Sepsivart, residentuurikunstnikud Ieva Bertasiute Grosbaha ja Maris Grosbahs. Evelyn Grzinich võsast vorme loomas.