10 000 aastat tagasi jõudis üks hõim peale pikka rännakut mere äärde. Neile meeldis see paik: tihedad metsad vaheldumisi rabaga, kalarikkad jõed ja järved, maalilised orud, viljakas maa ja neli aastaaega. Nad jäid siia pidama ja harisid üles loopealsed. Siin kujunes välja eesti keel. Muistsetel maakondadel jäi puudu üks samm, et sündida riigina aastasadu varem.
Viimased 1 000 aastat möödusid erinevate valitsejate meelevallas, kuid võõras vaim ei juurdunud. 100 aastat tagasi otsustas see rahvas luua oma riigi, sest tahtis elada teiste hulgas omal viisil. Eesti tegi endale nime, rajas uued ülikoolid, teatrid, riigiasutused, lõi muusikat, kunsti, kirjandust ja ehitas üles majanduse. Sai üheks maailma kõrgeima kirjaoskusega riigiks.
Vahepeal kaotatud vabadus võeti tagasi üheskoos seistes, laulusõnad huulil. Tänaseks on kunagi maarahvaks nimetatud hõimust saanud kaasaegne riik, Euroopa täieõiguslik liige. Meil on nutikad inimesed, müstiliselt kõlav keel ja lummavad maastikud. Riigina oleme saamas 100 aastaseks. See on hea põhjus tuletada meelde kõik väärtuslik, mis on meid siiani toonud. Kuid mõõtmatult tähtsam on mõtelda, mida teha edasi.
Sestap pühendame seekordsed juubelipidustused tulevikule. Ettevõtmistele, mis ulatuvad meie laste ja lastelaste mällu, kuid teevad kõigi elu paremaks juba täna. Mõtleme meie inimestele, loodusele, kogukondadele: meie hõimust edasi kandunud kogemustele. Teeme asju enda moodi. Oleme lihtsad, kuid nutikad, südikad ja salapärased.
Terve maailm pähklikoores – Eesti!
