Rahvuslik ärkamisaeg on üks olulisemaid perioode Eesti ajaloos, tähistades eesti rahvustunde, kultuuri ja eneseteadvuse tõusu. See aeg mängis olulist rolli Eesti identiteedi kujunemisel ning viis lõpuks Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni.
- sajandi teisel poolel hakkas Eestis levima rahvuslik liikumine, mis tähistab ärkamisaega. Eestlaste eneseuhkus ja soov oma kultuuri säilitada ja arendada süttis seoses sellega, et baltisaksa aadli surve all oli eesti keel ja kultuur allasurutud. Ajajärk sai alguse haritlaskonna seas, kuhu kuulusid näiteks Johann Voldemar Jannsen ja Carl Robert Jakobson, kes taotlesid eesti keele ja kultuuri au sisse tõstmist.
Kirjanduses oli tähendusrikas Lydia Koidula looming, mis väljendas rahvustunnet ja armastust kodumaa vastu. Muusikas mängis olulist rolli laulupidude traditsiooni teke, millest esimene toimus Tartus 1869. aastal. Laulupidu kujunes võimsaks rahvusliku ühtsuse ilminguks, ühendades erinevate piirkondade inimesi ühislaulmise kaudu.
Kõrgpunktiks oli rahvusliku liikumise ideede kandmine ühiskondlik-poliitilisse sfääri. Eesti rahvuslaste pingutuste tulemusena loodi esimesed rahvuslikud organisatsioonid, nagu Eesti Aleksandrikool ja Eesti Kirjameeste Selts. Samuti tekkisid esimesed eestikeelsed päevalehed, nagu Perno Postimees. Nende kaudu levitati rahvuslikke ideid ja hariti rahvast.
Rahvusliku ärkamisaja keskseks teemaks kujunes talurahva olukorra parandamine. Talupojad said õiguse maa ostuks, mis viis mõisapõhise korra lagunemise ja rahva majandusliku sõltumatuse kasvuni.
Kokkuvõte
Eesti rahvuslik ärkamisaeg oli keeruline, kuid viljakas periood, mis lõi aluse eestlaste enesemääramisõigusele ja rahvuslikule iseseisvusele. Tänu ärkamisajale tugevnes meie keel ja kultuur ning see oli ettevalmistuseks eesti rahva unistuse, iseseisva riigi sünnile 1918. aastal. See ajajärk jättis sügava jälje Eesti ajalukku, andes meie rahvuslikule indentideedile kindlad juured.