Eesti Kujurite Ühenduse näitus "100 SKULPTUURI" Vaal galeriis

Näitusel on Eesti skulptorite 100 teost. Valitud on 67 kaasaja kunstniku ja 33 meie hulgast lahkunud kujuri tööd: nii on näitus "100 SKULPTUURI" läbilõige meie skulptuuriajaloost.

Kogupereüritus
EST ENG RUS

Eesti Kujurite Ühendus tähistab Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva näitusega, kus väljas 100 Eesti skulptori 100 teost - igalt autorilt üks töö. Näitusele on valitud 67 kaasaja kunstniku ja 33 meie hulgast lahkunud nimeka kujuri tööd: nii on näitus "100 SKULPTUURI" omamoodi intrigeeriv läbilõige meie skulptuuriajaloost.

Ekspositsioon on põnev ja ülevaatlik – teosed on valitud erinevatest materjalidest (puu, kivi, pronks jm metallid, plastik, paber, keraamika jm) ning esindatud on nii portree- kui figuraalne skulptuur, reljeef, abstraktne plastika, installatsioonid jne. Nn ajaloolise osa tööd on pärit Kunstnike Liidu kunstikogust, EKM-i skulptuurikogust, Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumist ning erakollektsioonidest. Kõige vanem töö on valminud aastal 1891 ja kõige uuemad äsja, aastal 2018.

Vaata lähemalt https://www.facebook.com/events/183225138987220/ ja tule näitusele!

Eesti Kujurite Ühendus tähistab näitusega Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, ent lisaks kujurite juubelikingitusele on see näitus ka hommage eesti skulptuuritraditsioonile, mis tegelikult on veerandsajandi jagu vanem kui meie riik. Võib öelda, et sel näitusel on antud sõna eesti kujurite kõikidele generatsioonidele. Lisaks kuuekümne kuuele Kujurite Ühenduse tänasele liikmele on eksponeeritud ka enam kui kolmekümne lahkunud kunstniku teosed ja ka mõningad autorid, kes pole Kujurite Ühenduse liikmed. Näituse korraldajad on piiranud autorite esitatud teosed ühe tööga iga esineja kohta, samuti on ruumivõimaluste tõttu määratletud teoste kõrgus, mis ei tohi ületada 60 cm. Mõned autorid on erinevatel põhjustel jäänud seekord näituselt välja – häid eesti skulptoreid on maagilisest arvust tunduvalt rohkem.
Näituse kontseptsioonist (100 skulptuuri) lähtuvalt on noori skulptoreid ja installatsioonikunstnikke näitusele kaasatud mõnevõrra vähem kui neid momendil eesti näitusemaastikul edukalt tegutseb. Näituse noorimad esinejad (Lea Armväärt, Eike Eplik, Jana Huul, Kirke Kangro, Edith Karlson, Jass Kaselaan, Rene Reinumägi, Maigi Magnus jt) on täna enamasti kolmekümnendais või neljakümnendate eluaastate alguses jõulised isiksused, kunstiavalikkuses tuntud ja innovaatiliselt mitmekülgse loominguga kunstnikud. Enamik neist on lõpetanud sel või eelmise kümnendi teisel poolel Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe ning nende vaatenurk kolmemõõtmelisele kunstile on erandlikult avar. Nad astuvad ajuti julgelt poleemikasse skulptuuri ajaloo printsiipide ning kommertsialiseeruva kultuurikeskkonnaga. Noor loovus produtseerib vaieldamatult poeetilisi ideid, tegemata allahindlust tehnoloogiliselt väljapeetud teostusele. Sofistiline suhe skulptuuriga, eriilmeline loovus ja ka alternatiivne materjali, aja ning kohavalik ei sõltu kindlasti mitte kunstniku vanusest või põlvkondlikest eelistustest. Teame, et näituseruumist väljaspool kõrgub Kütioru avatud ateljee väravas elavate kilpjalgade vahel Kalle Pruudeni neljameetrine metalne sõnajalaspiraal, et Mari-Liis Tammi on aastaid modelleerinud kangast galeriilagesid varjutavaid linnuparvi ja taevalaotusi, et Anu Põderi kaheksakümnendail loodud tekstiilist figuure saadab täna ergas rahvusvaheline huvi, et Neeme Külm on püstitanud koos arhitektidest kaasautoritega Vene ja Saksa paviljone Veneetsias Giardini aias ühendava ehtsa gaasitoru, juhtides tähelepanu imperialistlike suurriikide ahnele tegevusele Läänemerel. Eesti skulptuuri ajaloos tagasi jalutades jõuame Eestile kõiges pöördeliseks osutunud üheksakümnendatesse, mil skulptuuri paradigma oluliselt muutus. Uuendusliku nähtusena tollases eesti kunstis astus esile installatsioonikunst. Eestis on autoreid, kelle looming osutub innovaatiliseks läbi aastakümnete. Jaak Soans, kellest kujunes 1970. aastail modernistliku skulptuuri olemuse ja temaatika avardaja, oli ka 1990. aastatel esimesi tõsiste installatiivsete ruumiprojektide autoreid. Ent juba kuuekümnendail ilmusid kunstipilti Kaljo Põllu juhitud Visarite rühmituse assamblaažid ja kolmemõõtmelised objektid väga loova ja popiliku lähenemisena kolmemõõtmelises kunstis. Popkunsti võtmes kineetilisi skulptuure on aastakümneid loonud Kaarel Kurismaa ja Villu Jõgeva. Üheksakümnendatel omakorda ilmusid noore Hannes Starkopfi väärismaterjalist skulptuuridele tol ajal poleemikat tekitanud popilikud lillemotiivid. Ka Ekke Väli on oma loomingus kasutanud popilikult mitmetähenduslikku kujundlikkust ja groteski.
Kui kuuekümnendate aastate kujureid võis leida suvel Saaremal Kaarmal dolomiiti raiumas, siis üheksakümnendail aastail said tuule tiibadesse puuskulptuuri sümpoosiumid ning paekivipäevad, mil piiratud ajavahemikus kohapeal loodud teosed jäid vääristama mõnd kindlat paika. Uue nähtusena köitsid mitmeid eesti kujureid rahvusvahelised lume- ja jääskulptuuri festivalid, kus eesti skulptoreid (Jaak Soans, Lembit Palm, Tiiu Kirsipuu, Tõnu Maarand, Heiki Kongi, jt) saatis aastaid teenitud tähelepanu ja menu. 

Kaheksakümnendail ilmus kunstimaastikule täiesti uus põlvkond kujureid, kes kümnendi keskel üldpilti sulandusid: Ekke Väli, Tamara Ditman, Mati Karmin, Tiiu Kirsipuu (kellest on mitmekülgse loomingu kõrval kujunenud ka üks võimekamaid skulptuuriürituste korraldajaid) ja hiljem ka Ahti Seppet ning Jüri ja Terje Ojaver. Levis pronksiläikene skulptuur ning kerkisid uued monumendid. Perioodi ongi nimetatud kunstikriitikute poolt pisut ülekohtuselt pronksiajaks, sest vene pronksi ei hoitud kokku ja Tallinna äärelinnas töötas üheksakümnendate pöördeni edukalt ARS Monumentaali valukoda. Maalikunstist astus skulptuuri Peeter Mudist, kelle skulptuurid on ajendatud autorile lähedastest isikutest ja meeleoluhetkeist. Mati Karmin, kelle skulptuure võib pidada ajastuomaselt eklektiliseks, eksperimenteeris julgelt nii materjalide kui stiililahendustega. Kümnendit iseloomustavad ka Mare Mikofi hüperrealistlikud skulptuurid ja Kaie Partsi juveliirlikud metallskulptuurid. 

1960. aastate lõpul kunstiellu astunud Hille Palm, Ellen Kolk, Aime Kuulbusch ja Tõnu Maarand eelistasid psühholoogilist portreed ja figuuriplastikat. Jaak Soans aga ühendas oma teravmeelsetes kompositsioonides abstraktse ja figuratiivse kujundlikkuse.
1970. aastatel ilmusid plastikasse uue nähtusena nihestatud reaalsustaju. Skulptuur lähenes senisest enam teistele kunstialadele ning muutus tunduvalt kommunikatiivsemaks. Ülo Õuna loominguga tuli Eesti skulptuuri esmakordselt sõbralik grotesk. Oma portreeloomingus kasutas Õun värvi, taksidermistidelt laenatud klaassilmi, deformatsiooni ja võõritusefekte. 1950. aastate lõpul ja kuuekümnendate algul tuli eesti skulptuuri modernistlik vormikeel uuesti avastada, sest meie nõukogude okupatsiooni algusaastatega katkestatud traditsioon polnud jõudnud seda kinnistada. Kuuekümnendaid skulptuuris iseloomustavad mitte ainult uudsed vormiotsingud, vaid ka uued või taasavastatud vanad materjalid nagu mitmesugused keraamilised võimalused (šamott, klinker), alumiinium, plastmassid, epoksüvaigud, betoon, dolomiit jne. Abstraktsusele lähenevat vormikultuuri mõjutas ka tolleaegne arhitektuur. Vahetult pärast skulptuuriõpingute lõpetamist Peterburis 1958. aastal astus Eesti kunstiellu, Edgar Viies. Tema uuenduslikud vormiotsingud ja moodne materjalivalik tähistasid 1960. ja 1970. aastail modernse ajastu algust kodumaises skulptuuris. Esmakordselt sõjajärgses Eestis ilmus eesti skulptuuri stiilipuhas abstraktne vormikultuur. Julgeid vormilisi uuendusi tõid oma teostesse nii Riho Kuld kui Juta ja Albert Eskel. Kümnendit iseloomustavad ka Enn Roosi südamlik portreelooming ja loomaskulptuurid ning Kalju Reiteli, Roman Timotheuse, August Vommi ning Aulin Rimmi jt looming.
Vahetult sõjajärgne stalinistlik periood eesti kunstiajaloos osutus tihti kujutatust võrratult lühemaks ja selle mõju haihtus juba 1950. aastate teisel poolel. Skulptoreid, kes lõid sõja-aastail nõukogude tagalas ja hiljem kodumaal nõukogulikele ideoloogilistele nõudmistele adapteeritud teoseid, on suhteliselt vähe (Aleksander Kaasik, Garibaldi Pommer jt) ja nende looming pälvib tänagi tähelepanu, ent peamiselt ajastuomase nähtusena kultuuris. Hoopis nukram on meenutada mitut andekat noort skulptorit (Maire Männik, Ernst Jõesaar, Linda Sõber, Endel Kübarsepp, Amanda Jasmiin jt), kelle looming kas kandus sõja lõpuaastail eksiili ja jäi kodusele publikule poolsajandiks kättesaamatuks või kadus üldse. Neid kunstnikke esindab näitusel Maire Männik. Näitusel on tehtud kummardus ka rahvusliku skulptuuri suurkujudele sõjaeelsest perioodist ja eesti skulptuuri algaegadest. Nii on esindatud üks eesti esimesi moderniste, Jaan Koort, kelle looming tekitas seni akademistlikus eesti skulptuuris murrangu. Anton Starkopfi looming tõi eesti skulptuuri uuenduslikke ainevaldkondi ja saksa ekspressionismist mõjutatud figuurikäsitluse. Ta oli ka üks eesti esimese rahvusliku kunstikooli Pallase asutajaid 1919. aastal. Ferdi Sannamehe vabaloomingu pärandisse kuulub arvukalt kõrgetasemelist portreeloomingut ja aktifiguure. Voldemar Melliku art-deco pärane stiliseering elustas tuntavalt kolmekümnendate portreeskulptuure ja aktifiguure. Juhan Raudsepa noorusaegade vabalooming kajastab kahekümnendate aastate kubistlikku liikumist eesti kunstis, hilisem valdav portreelooming aga jõuab koos autori tõekspidamistega kaheksakümnendatesse välja. Kõik mainitud mineviku suurmeistrid on olnud ühtlasi ka silmapaistvad kunstipedagoogid. 

Mõtleme täna tänulikult oma lähtemeistritele 19. sajandi viimasest veerandis. August Weizenberg ja Amandus Adamson tegid võimalikuks näiliselt võimatu. Varatust ja kultuurikaugest olustikust välja murdes jõudsid nad professionaalse kunstniku staatuseni ja kuigi mõlemad rajasid omaaegseteolude sunnil oma karjääri estist väljaspoole, on enamus nende ajalooliselt väärtuslikust loomingust täna kodumaal.

- Juta Kivimäe

 

Amandus Adamson, Aili Adusk, Art Allmägi,  Toomas Altnurme, Lea Armväärt, Rafael Danieljants, Tamara Ditman, Mihhail Dukhomenok, Eike Eplik, Juta Eskel, Albert Eskel, Erika Haggi, Jana Huul, Johnson&Johnson, Aime Jürjo, Aleksander Kaasik, Bruno Kadak, Margus Kadarik, Tauno Kangro, Kirke Kangro,  Edith Karlson, Mati Karmin, Jass Kaselaan, Andrus Kasemaa, Tiiu Kirsipuu, Jaan Koort, Ellen Kolk, Georg Kotter, Aime Kuulbusch, Ilme Kuld, Riho Kuld, Raimo Kuusik, Leena Kuutma, Neeme Külm, Peeter Leinbock, Elo Liiv, Aleksander Litvinov, Jaan Luik, Airi Luik, Tõnu Maarand, Maigi Magnus, Eneken Maripuu, Georgi Markelov,  Jaan Mass, Piret Meos, Voldemar Mellik, Mare Mikoff, Peeter Mudist, Paul Mänd, Olav Männi, Maire Männik, Ants Mölder, Signe Mölder, Arseni Mölder, Terje Ojaver, Jüri Ojaver, Tõnis Paberit, Al Paldrok, Hille Palm, Lembit Palm, Per William Petersen, Kalle Pruuden, Rait Prääts, Anu Põder, Rait Pärg, Juhan Raudsepp, Rene Reinumäe, Kalju Reitel, Aulin Rimm, Enn Roos, Anne Rudanovski, Irina Rätsep, Ferdi Sannamees, Ahti Seppet, Gea Sibola-Hansen, Aivar Simson, Tõnu Smidt, Jaak Soans, Anton Starkopf, Hannes Starkopf, Ivan Zubaka, Mari-Liis Tammi, Külli Tammik, Airike Taniloo-Bogatkin, Endel Taniloo, Laur Tiidemann, Roman Timotheus, Elin Tober, Lembit Tolli, Marju Vaher, Aili Vahtrapuu, Jaan Vares, Matti Varik, Vergo Vernik, Edgar Viies, Ants Viitma, August Vomm, Ekke Väli, August Weizenberg, Ülo Õun.

Korraldaja

Vaal Galerii