Jaanus Rohumaa kõne Eesti Vabariik 100 juubeliprogrammi lõpetamisel, 1. veebruaril 2020

Ja korraga see juhtuski.

Pärdi Keskus, maailmakoristus, linnaväljakud, juubelifilmid, luulepidu, Sittow,  Lõngus, Mägi jõudsid lõpuks Rooma, Washingtoni, Berliini ja Pariisi. Rändas Laste Vabariik, rajati tammikuid, trükiti sadu raamatuid, lastele osteti tuhandeid pille, vallutati mäetippe. Oli alanud maailma suurim eestlaste festival!

Aga kuidas see kõik algas?

Suur ja vaikne tuba. Tühi must laud. Vaikselt koguneb selle ümber rahvast Mõtted hakkavad lendama.

Jutustame riigi sünniloo ning juubeliperiood kestab kaks ja pool aastat.

Kuulge,  see on PIDU! Me peame tegema seda tänastele inimestele! See on kõigi pidu, kõigi rahvuste, vanuste, sugude ja hoiakute jaoks!

EV 100 igas külas! Igas maailma nurgas! Kõik on oodatud. Kõik on kutsutud. Kõik on kohal. Just.

Ehitame soomusrongi. Lapsed ja noored, neile teeme! Hakkame sättima!

Teeme Eestile kingitusi!

Alati on ka kõhklejaid, neid kellele mõte Eesti riigist ei meeldi. Neid oli aga väga vähe. Nii vähe ei ole vist kunagi olnud.

Olen põlvkonnast, kes on näinud Eesti taasiseseisvumise imet, 80ndate keskpaik ei näidanud märki sellest, et see võiks juhtuda, olid üksikud „hullukesed“, need topiti vanglasse või hullumajja. Näis, et rahvas on vait ja laseb neil seal hääbuda.

Aga korraga see kõik juhtus. Jälle. Sest me teadsime mida tahame. Olla vabad inimesed vabal maal.

Ka Eesti riik ei sündinud 100 aastat tagasi kohemaid ja ühe päevaga. Aga paari aastaga rajati riik koos ministeeriumite, eestikeelse õppe, sõjaväe, maareformiga.

Me oleme nüüd saja-aastases riigis, rikkamad kui kunagi varem. Lapsed õpivad maailma parimates ülikoolides ja juhivad suuri ettevõtteid. Juubel aga tuletas meelde, kust me tuleme ja mis meil nüüd on.

Ja nüüd juhtus see jälle. Aitäh, Eesti rahvas! Sa tegid vägeva juubelipeo. Mõni ehk mõtles, et mida põrgut, riik võiks ka mulle lõpuks mõne kingituse teha, aga siis mõistsid, et riik – see oledki ju sina. Me teemegi kõike endale, lastele, tulevikule… 200 ettevõtjat panid õla alla. Eestile tehti 2000 kingitust ja toimus 3000 sündmust nii kodus kui 35-s riigis. Sest meid on kõikjal ja oma riik on see, mida me läbi ajaloo oleme tahtnud. Nüüd on see käes ja saja-aastane.

Oleme astunud uude aega. Eesti on loomulik Euroopa riik, osaline maailmaorganisatsioonides. Au neile, kes oskavad teha rahu. Nii nagu seda Tartus 100 aastat tagasi.

Nüüd see kõik lõppebki. Korraks on vaikus ja rahu. Riik ei saa puhata, aga inimestena saame korraks aja peatada. Mõtleme nende peale, kes on meie eest elu andnud, kes on palehigis töötanud ja keda ei ole kunagi tunnustatud. Ütleme üksteisele edaspidi rohkem aitäh. Kiidame. Sest seda, mis meid liidab, on rohkem kui seda, mis meid lahutab. Vaatame taevasse ja vaatame meie maad. Ühel pool sädelevad miljardid tähed ja teisel pool miljardid lumekristallid. Ühed on suured ja kauged. Teised väiksed ja lähedal.

Iga rahvas usub, et nende luuletajad on maailma parimad. Meie teame seda. Juhan Viiding on kirja pannud nii:

Tule ütle lahti sellest toorest tagamaast sõnad jäävad surelikeks ja sa tõused maast

lähme siis on tähepüha siis on jälle tuum igas hinges igas veres saad sa olla kuum

on need tõesti pisarad kas taevas toidab neid nad on tähed hoopiski ja neid on triljoneid

Elagu Eesti! Igavesti!