Jorma Sarv: oleks tore, kui saavutatud tähelepanu tooks ärilisi kokkuleppeidAvaldatud: 14.12.2018

EV100 välisprogramm, millega alustati poolteist aastat tagasi, kui Eestist sai Euroopa Liidu eesistujamaa, on läbi saamas. Programmi koordineeris ja korraldas riigikantselei, kes on EV100 rahvusvahelise programmi juhi Jorma Sarve sõnul rahastanud 145 projekti, millele lisandusid teiste korraldatud sündmused. Kokku oli üritusi poole tuhande ringis. Milliste mõtetega Jorma Sarv tehtule tagasi vaatab ja kuidas toimunu Eesti tulevikuvõimalusi mõjutab, sellest rääkis ta kultuurilehele Sirp antud intervjuus.

EV100 rahvusvahelise programmi juht Jorma Sarv. Allikas: ev100.ee

19. detsembril toimub Tallinnas filmimuuseumis seminar „Nähtav ja nähtamatu Eesti. Üritustest välisriikides EL eesistumise ja EV100 rahvusvahelise programmi näitel“, kus võetakse kogemused kokku.

Järgnevalt avaldame 14. detsembril 2018 kultuurilehes Sirp ilmunud Ott Karulini ja Jorma Sarve vestluse täismahus.

Kui palju te projekte valides ja teostades mõtlesite sellele, mil määral on tegemist kultuuridiplomaatiaga ja mis osas kultuuriekspordi arengukiirendiga?

Välisprogramm suutis päris hea hooga tugevdada ekspordieeldusi, andis põhjuse end käsile võtta neis valdkondades, kus ekspordivõimekus on suurem. Aga algusest peale oli teada, et programmi mõju on ajutine. Täisväärtusliku kiirendina ta võib-olla ei toiminud, aga ehk süstis inimestesse eneseusku.

Kultuurieksport on väga selgelt majanduslikku kasu taotlev tegevus. Lõviosa välisriikides toimunud Eesti tutvustusest ei olnud oma loomult äriline, tegutseti toimetulekunivool, et katta kulud ja mitte jääda kahjumisse. Puhtalt turuolukorras, avaliku raha kaasamiseta neid kulusid tasa ei oleks saadud.

Kui loomemajandust propageerima hakati, töötasid sa kultuuriministeeriumis. See hullus tundub möödas olevat, sest on aru saadud, et riigi toetatud kultuurieksport majanduslikult ei toimi.

Kümme aastat tagasi valitsenud ootus, et ettevõtetele baasoskuste pakkumise järel on järgmine samm kohe nende selline kasv, et nad saavad rahaliselt iseseisvaks, ei ole kinnitust saanud. Pigem peame rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks seni tehtuga jätkama, näiteks toetama arenduskeskusi, aga ka õppima koostöö tegemist, sest sellega on endiselt probleeme. Kas või selles osas, kuidas ühendada äridiplomaatiat kultuuridiplomaatiga. Ei taheta halba ja tegemist ei ole rumaluse, vaid teadmatusega, võib-olla ka koordinatsioonipunkti puudumisega, sest meil ei kuku info­vahetus hästi välja.

Jorma Sarv: „Seni kuni näeme kultuuri rahvusvahelistumist vaid kultuuriküsimusena ega suuda seda integreerida ettevõtluse ja diplomaatia huvisfääri, tammume paigal.“

Eksporditahe tekib siis, kui koduturg on jäänud liiga väikseks, aga arvestades meie kultuuriasutuste riigitoetusi, millega nad suhteliselt kenasti ära elavad, polegi ilmselt mõistlik eeldada majanduslikest argumentidest lähtuvat kultuurieksporti.

Üks põhjustest võib tõesti olla rahaline. Näiteks Eesti Filharmoonia kammerkoor, täiskoosseisuga proffidest kollektiiv ei suudaks ilmselt ainult Eestis esinedes teenida sellist tulu, millega saab organisatsiooni üleval hoida. Neile on rahvusvaheliselt tegutsemine eluliselt tähtis. Teisalt, näiteks arhitektuuris pole väga näha, et kodus tööpuudust oleks – ehitatakse hea meelega ja pole kuulda, et janunetakse välistellimuste järele. Samal ajal ei saa öelda, et arhitektuuriprojektid EV100 välisprogrammis oleksid olnud vähem kirglikud, sest soov olla tipus mitte ainult Eestis, vaid laiemalt, on ka kultuurile omane. Nii et põhjus pole ainult rahaline, sest rahvusvaheline tegevus annab ka loovisiku hingele midagi, mida ta kodust ei saagi saada.

Sel juhul peaksid rahastamismehhanismid vastavad olema. Kui vaatame valdkondlike arenduskeskuste või EV100 välisprogrammi, siis esimene müügiargument on „Eesti“, kuigi majanduslikult peaksime keskenduma suurima ekspordipotentsiaaliga tegevusele ja tegijatele, kelle müügipakkumistes ei pruugi päritolu üldse tähtis olla. Kas EV100 puhul oleks olnud mõeldav lähtuda vaid ekspordipotentsiaalist?

EV100 puhul ei olnud see eesmärgiks. Välisprogrammi eesmärk oli avalike üritustega suurendada Eesti nähtavust ja ma jään selle juurde, et meie saime panustada ja panustasimegi ekspordieelduste loomisse, et keegi üldse võtaks meid tõsiselt, teaks meiega arvestada. Oleks väga tore, kui see tähelepanu tooks rohkem ärilisi kokkuleppeid artistide ja vahendajate vahel. Ma loodan, et välisprogrammiga suudeti vajutada kahele klahvile, mida võiks Eestis lähiajal muuta. Esiteks, seni kuni näeme kultuuri rahvusvahelistumist vaid kultuuriküsimusena ega suuda seda integreerida ettevõtluse ja diplomaatia huvisfääri, tammume paigal. Peame panema poliitikud käima ühte jalga. Teiseks, pean väga lugu ametnikest, kes töötavad Eesti välisesindustes, aga ütleksin, et selles seltskonnas alati ei mõelda kogu kaalukusele, mis on kultuuri viimisel näiteks Euroopa pealinnadesse. Peaksime rohkem väärtustama ja ära kasutama nii palju, kui meil vähegi jõudlust on, selliseid hetki, mil oleme metropoli kultuurielu keskpunktis või sellele väga lähedal. Võib-olla ei ole me harjunud olema tähelepanu keskpunktis, rollis, kus meie olemegi peakülalised. Näiteks jagas ajakiri Gramophone Londonis auhindu ja Eesti sai neist kaks – elutööpreemia Neeme Järvile ja aasta salvestise auhinna Filharmoonia Kammerkoorile. Tseremoonial oli üldse Eestist palju juttu ja ma pean tunnistama, et tundsin isegi aeg-ajalt ebamugavust, et kuidas nüüd siis meist nii palju räägitakse. Peagi sain aru, et see ongi meie tase, me olemegi need auhinnad ära teeninud.

Ilmselt on see naiivne küsimus, aga kui palju juhtus, et kui Eesti oli mõnes metropolis välisprogrammi vahendusel fookuses, viidi kohale ka äridelegatsioon, kes saanuks kultuurisündmuse toel kontakte ja kokkuleppeid?

Peab tunnistama, et viis, kuidas esinduslikke äridelegatsioone kokku pannakse, reise korraldatakse ning nende ajakava või ka loogika ei ole kultuuriprogrammiga ennetavalt seotud. On küll toredaid näiteid, aga läbivat strateegilist joont siin kahjuks pole. Selleks et edasi minna, on vaja koondada teadmised ja raha, sest keegi peab vastutama. Näiteks see, et EV100 on riigikantseleis, on väga hea, sest olles ametnikuna istunud ministeeriumide koosolekutel, tean väga hästi, kui raske on väikesel valdkonnal end seal kehtestada.

Mis tuleb teha, et välisprogrammiga saavutatu ei kaoks?

Esimene asi, mida mina ootan, on see, et kultuuriettevõtlus ja välispoliitika eest vastutajad, sinna juurde ka valdkonnad, kus me tunneme end rahvusvaheliselt hästi – näiteks haridus ja teadus, keskkonnakaitse, toiduainetööstus jm –, teeksid ühise kokkuleppe, kuidas me teatud riikides edasi liikuma peame. Seda ei ole Eestis tehtud. Teiseks tuleb kokku leppida, kuidas toimub tegevuse koordineerimine ja millise baaseelarvega seda tehakse. Kui midagi sellist oleks näiteks järgmises koalitsioonileppes ja mitte ainult n-ö kaardistamise tasandil, siis oleks see suur samm edasi. Meil on juba korralik esinduste võrgustik ja samuti on tänu välisprogrammile kontaktid – inimesed, kes teavad, mis on Eesti ja mida me pakkuda saame. Kuna rahvusvaheline konkurents on meeletu, siis peab tööd tegema, et meid ei unustataks.

Kindlasti peab see kokkulepe jõudma kultuuripoliitika põhialustesse, mida õige pea uuendama hakatakse. Olime sinuga mõlemad „Kultuur 2020“ kirjutamise juures ja ka siis oli soov, et eesmärgid oleksid valdkonnaülesed ja siiretega teistesse poliitikatesse. Läks ikka nii, et „Kultuur 2020“ tegeleb ennekõike kultuuriministeeriumi haldusalaga ja igal alavaldkonnal on oma peatükike, mis mingil määral haakub üldeesmärkidega. Mida peaks „Kultuur 2030“ puhul teisiti tegema, et ei läheks jälle samamoodi?

Mina olen seda meelt, et jonni ei tohi jätta. Nii kaua kui kultuuri nähakse asjana iseeneses, ei muutu mitte midagi olemuslikult paremaks. Meil on praegu Eestis head ajad – kultuuritegijatel on võimalusi end väljaspool näidata, ja neid, keda tahetakse näha, on palju rohkem, kui tõenäosusteooriast lähtudes eeldada võib. See peaks andma meile enesekindluse tunnistada, et kultuur panustab märksa laiemalt kui ühe ministeeriumi haldusala. Kõik algab sellest, et valdkondlike peastrateegidega tuleb tööd teha, ka ministritega.

Strateegiaid on töös mitu, näiteks riigikantselei veetud „Eesti 2035“, aga selleski ei ole kultuurist kuigi palju juttu.

Ainus, kes arutelus otsa lahti teha saab, on kultuuriministeerium, sest ega keegi teine hakka kultuuri lisaväärtust selgitama. Eesmärk peab olema selgelt deklareerida ühisosa, mis on juba praegugi olemas. Lihtsalt on vaja olemasoleva pildi kirjeldamiseks visadust ja osavust.

Kõik uudised