Juubeliaasta saladuslikem tänavakunstnik pälvis välisministeeriumi kultuuripreemiaAvaldatud: 10.01.2019

EV100 välis- ja kunstiprogrammi kõige müstilisema loojana läheb ajalukku Edward von Lõngus, kelle digitänavakunsti projekti „(R)estart Reality” on Eesti juubeliperioodil näinud suur osa Euroopast, ent kunstniku tõelist nime ja nägu ei teata siiani. Äsja pälvis Edward von Lõngus Eesti vabariigi välisministeeriumi kultuuripreemia ning tunnustust vastu võttes vahendas kunstniku esindaja Andra Orn noore tulevikutegija mõtteid. Avaldame kõne täismahus ja soovime Edwardile palju õnne ja kõrget loomelendu! 

Preemia üleandmisel luges kunstniku nimel tänusõnad ette tema esindaja Noar OÜst, Andra Orn. Foto: Marko Mumm/ EV välisministeerium

Meile ei meeldi surmast rääkida. Meile ei meeldi surmale mõelda. Surmale mõtlemine on nagu musta auku vaatamine. Mitteeksistents tekitab arusaamatut ebamugavust, mille üle pikemalt juurdlema sattudes tuleb kiiresti tahtmine maisemate asjadega tegeleda. Sellegipoolest on vajalik sellest kõneleda, sest surmatants on praegu aktuaalsem kui kunagi varem inimajaloos.

Viissada aastat tagasi Bernt Notke poolt maalitud Niguliste kiriku Surmatants kõneleb inimeste heitlusest surmaga. Nende päritolust või maisest staatusest hoolimata tirib surm kõiki ühtmoodi tantsule. Inimesed maalil seisavad aga justkui kohtumishetkest rabatuna ega paista omavat erilist indu vikatimehe tantsuga kaasa minna. Tänapäeva surmatants käib teisiti. Tänapäeva surmatants on fanaatiline reiv, kus inimene vihub pöörases hoos tantsu surmaga käsikäes.

Käes on surmatantsupidu. Inimkonna pidu maailmalõpu suunas.

Inimene ja surm on osutunud suurepärasteks partneriteks. Surm lõikab nüüd suurema kaarega kui kunagi varem, kuid vikati asemel on tal palju moodsamad vahendid. Moodne surm on industrialiseeritud, mehhaniseeritud, kalkuleeritud, muudetud tehasteks, masinateks, numbriteks ja kasuteguriteks. Surma pakendatakse ja turundatakse, seda ostetakse, müüakse ja vahendatakse. Surma pritsitakse põldudele, lõigatakse raiesmikel, heidetakse ookeanidesse ja paisatakse atmosfääri. Surmatööstus töötab täistuuridel. Üksikhingede asemel lõikab surm nüüd terveid liike. Sadu liike päevas, tuhandeid kuus, kümneid tuhandeid aastas. Kuues massiväljasuremine on täies hoos. Projektsioonid lähitulevikust tõotavad veelgi suuremat hoogu.
Käes on surmatantsupidu. Inimkonna pidu maailmalõpu suunas. See pidu on korraldatud meie poolt ja meie auks. Kõik on kutsutud ning keegi ei pea lahkumise pärast muretsema. See pole enam vastutahtsi tantsupõrandale kiskumine, vaid pöörane orgia. Pillamisest joobnud tarbimisorgia, mille eesmärk paistab olevat võidu ära konsumeerida kõik ressursid, enne kui nad otsa saavad. Ah, kui juba mürgel, siis olgu lõpuni.

Kusagil kuklas tiksub teadmine, et ühel hetkel saab pidu läbi. Meie poolt valla päästetavad muutused pööravad pea peale kogu senise elukorralduse, tekitavad ikaldust, nälga, haigust, vaesust ja konflikti. Saabub aeg, mil surma järg jõuab ka inimliigini. Õhtu lõppedes tantsib aukülalisega peoperemees isiklikult. Ehkki keegi ei taha veel mõelda pidutsemise lõpule, on kellaosutid ohtlikult kiiresti lähenemas keskööle ning lubatud valss ei kannata enam pikalt oodata.
Naiivne oleks arvata, nagu oleks Eesti kusagil turvaliselt kaitstud nurgataguses, mis neis protsessides ei osale. Maakera on ümmargune. Sellel pole nurgataguseid. Iga punkt kera pinnal on käsitletav selle keskpunktina. Eesti loodus pole globaalses ökosüsteemis vähem osaline kui Brasiilia vihmamets. Iga siinne puu ja taim on samasugune sõdalane kliimamuutusevastases sõjas nagu kõik teised puud maailmas. Kuidas on see siis endiselt võimalik, et olles täielikult teadlikud käimasolevast ökoloogilisest katastroofist, vaidleme me endiselt selle üle, kas maha võtta veel rohkem metsa, ehitada tselluloositehaseid või raiuda uusi raudteekoridore? Kuidas on võimalik, et isegi inimkonna jätkusuutlikkuse kahtluse alla seadmine pole piisav argument surmatööstuse piiramiseks? Kas me ei suuda olla paremad isegi alkoholikääritamisbakteritest, kes niikaua optimistlikult suhkrut lakuvad, kuni omaenda väljaheidete sisse ära kõngevad?
Me teeme näo, nagu meil poleks valikut. Nagu meie praegune elustiil oleks ainus võimalus ja kuidagi teisiti elada ei saakski. Eitamine on lihtsam kui probleemiga tegelemine. Me püüame sisemist tühjust täita üha ohtrama õgimisega, kuid ometi ei suuda mistahes kogus meie täitmatust rahuldada. Nii me siis pidutseme, pillame ja prassime, kuni terve maailm on alla kugistatud. Pärast meid tulgu või veeuputus.

See ei pea nii olema. Me saame valida teise tee. Meil on veel endiselt see võimalus. Seda võimalust pole enam kauaks, kuid praegu saab veel sündmuste kurssi muuta. Küsimus pole ressurssides ega tehnilises võimekuses. Tahe paistab olevat see, millest puudu jääb. Euroopa projekt kandis nimetust „Restart Reality“ sellepärast, et meie reaalsus vajab hädasti restarti. Minu looming on ajendatud lootusest restartida võimalikult palju teadvuseid uue ja parema maailma loomiseks.

Kell ei ole veel kaksteist. Loo lõpp on veel kirjutamata. On olemas selline potentsiaalne tulevik, kus ühiste jõupingutuste tulemusel suudetakse kõige hullem ära hoida. Siis jääb Surmatantsu pildiseeria endast kujutama vaid hullu tänavakunstniku ulmelist düstoopiat 21. sajandi algusest. Kuid on olemas ka sedasorti tulevik, kus tants surmaga jätkub niikaua, kuni enam kedagi järel ei ole. Sellisel juhul jäävad Surmatantsu pildid majaseintel illustreerima ajaloolist tõde, pajatades tühjadele tänavatele lugu inimkonnast ja tema kurvast saatusest.

Siiralt teie
Edward von Lõngus

Kõik uudised