Laulmise pidu | EV100

Usun, et just üheskoos laulmine oli – karskusseltside, hoiu-laenu ühistute jms loomise ning tegevuse kõrval – üks neid olulisi allikaid, mis kasvatas rahvuse kokkukuuluvuse tunnet ja õpetas nii üksteist kuulama kui ka võtma eestvedamisega kaasnevat vastutust. Tänu ühistegevuse kogemusele kasvasid valmisolek luua oma riik ja kindlus selle juhtimisega hakkama saada. Oma kultuuri hoides püsisime koos ja vajadus ühte hoida pole 100 aastaga sugugi kadunud. Pole mõtet vastanduda nn masina-muusikale, kuid selle kõrval peab elus püsima oskus ja tahtmine ise viisijupp üles võtta ja sõprade abiga lugu lõpuni laulda; suureks abiks oleks selle juures pillimees või külakapell. Laulmise pidu peaks olema vaba igasugusest sunnist või “kinnitatud” repertuaarist, abiks võiksid olla eestvedajate ja kokkutulnute poolt varutud salmikud-laulikud. Muidugi võib kirja panna kõlanud laulude nimed (esimesed salmiread), aga see ei saa kohustus olla. Ideaalis võib need üle Eesti kõlanud lood kokku koguda ja selle põhjal ühe lauluraamatu trükkida. Eesti (sh ulgu-Eesti) erinevais paigus, aga ühel ajal üheskoos laulmine oleks ilus kingitus.

Kogukonnaühenduste, seltsimajade, külakapellide, sõpruskondade, lauluhuviliste jt kaasalöömine – igaüks oma kodukohas koos sellele paigale ning osalistele omase repertuaari ning mahuga.