Mihkel Ilusa isikunäitus „Puu süü“

Mihkel Ilusa isikunäitus „Puu süü“ käsitleb Eesti metsa keerulist ja olulist seisundit. 

Mihkel Ilusa isikunäitus „Puu süü“ tegeleb sügavuti Eesti metsade seisundiga. Metsa võib julgelt pidada üheks olulisemaks eestlaste olemasolu garandiks ja identiteedi vormijaks. Parafraseerides Valdur Mikitat tema teoses „Lingvistiline mets“, on mets ja sood puhverdanud siinseid kultuurimuutusi, need on päästnud vallutusretkede, taudide ja lausristiusustamise eest, tänu metsale säilis metsik, animistlik mõttelaad.

Maaliseeria kujutab endast teatavat nullpunkti, ristteed, mille tähendus kasvab või muutub ajas lähtuvalt tulevastest poliitikatest, mis tegelevad Eesti metsa küsimusega. Saame kujutleda, millist tulevikku ja elukeskkonda soovime järgnevatele põlvedele: kas mets – meie identiteedi üks olulisim kujundaja ja hoidja – saab olema midagi, mida tulevikus võib vaid piltidelt vaadata ja imiteerida või saab ta olla päriselt igapäevase elu osa.

Kunstnik kujutab kujutab puutüvede pikilõikeid, mis on saavutatud vana käsitöötehnika – aaderdusega. Kui tavapäraselt kasutatakse aaderdustehnikat materjali vääristamiseks, siis neis teostes teeb autor seda selleks, et kriitiliselt kõnetada olulist teemat ning mõtestada maalimeediumit kaasajas – leida sellele uusi viise ja tähendusi. Puidu imiteerimine räägib maalimeediumi olemuslikust ülesehitusest, viidates puidule kui materjalile, mille abil teose eksponeerimine lõuendil üldse võimalikus saab, kuid mis pildi enese seisukohalt enamasti tagaplaanile jääb.

Aaderdustehnika eesmärk on anda kättesaadavale puidule või ka muule materjalile hinnalisema puusüü ilme. Selle tehnika ajalugu ulatub Vana-Egiptusesse, Euroopas oli see aktiivselt kasutuses 19. sajandil, samuti Eestis. Siin kasutati aaderdust enamasti mõisates suurte seinapindade dekoreerimisel.

Kunstnik kasutab aaderduskamme, mille ta ise linoollõikes käsitööna valmistab. Isetehtud aaderduskammid võimaldavad valida sobiva puusüü mustri, luua näilisi oksakohti ja muid iseärasusi ning määrata kammi laiusega jäljendatava tüve jämedus, mis on teose kontseptuaalsest vaatenurgast oluline ja kõnekas, viidates metsade puutumatusele, raieküpsuse astmele ning muudele metsa ajaarvamist ja ruumi korraldamist puudutavatele küsimustele.

Kui tavapäraselt anti kuuse- ja männipuust pinnale või esemele aaderdusega mõne hinnalisema puu, näiteks tamme või saare süüjoonis, siis autor imiteerib isetehtud aaderduskammidega justnimelt kuusele ja männile omast süüd. Mänd on Eestis enimlevinud puu, kuusikute raievanuse langetamine on aga üks enim poleemikat tekitav küsimus tänases Eesti metsateemalises arutelus. Mänd ja kuusk on huvitava süüjoonisega ning nende imiteerimine isetehtavate aaderduskammidega on teostatav. Isiklikus plaanis kujutavad mänd ja kuusk autori jaoks teatavaid vastandeid: mänd kui valguse ja avaruse tähistaja, kuusk aga pimeduse ja suletuse sümbol.

 

EV100 programmi kuuluv näitus „Puu süü“ avatakse Paide Muusika- ja Teatrimajas (Pärnu 18, Paide, 72712 Järva maakond) 21. novembril kell 18. Näituse avamisele järgneb Paide Teatri avamine esietendusega „Kaitseala“ algusega kell 19.

Korraldaja

EV100 kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades. EV100 kunstiprogrammi korraldavad Riigikantselei Eesti Vabariik 100 korraldustoimkond koos kunstiprogrammi koordineerivate Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusega.

Märksõnad: