Rahvusarhiivi loengusari "Keerdkäigud"

Püsiekspositsioon ja loengusari "Keerdkäigud" mõtestab Eesti iseseisvumise murrangusündmusi, omariikluse alusdokumente ja toona tegutsenud inimeste valikuid keerulistes poliitilistes oludes.

Ratastooliga ligipääsetav
EST

Loengusari toimub rahvusarhiivi ja Tartu ülikooli Eesti ajaloo rahvusprofessuuri koostöös ning kestab 2020. aastani. Loengud toimuvad rahvusarhiivi peahoones NOORA (Nooruse 3, Tartu) kell 17.00. Iga ettekannet vääristab kõne all olevate dokumentide originaalide väljapanek.

2018
1. veebruar — Eesti Vabariigi väljakuulutamine
3. mai — vastuseis Saksa võimudele
6. september — riikluse ülesehitamise algus
6. detsember — Vabadussõja puhkemine

2017
2. veebruar — Tartu rahu
4. mai — autonoomiaseadus
7. september — rahvusväeosad
7. detsember — Maanõukogu 15. novembri otsus

Sari lõpeb 2020. aasta veebruaris, kui Tartu rahu eksponeeritakse Tallinnas.

2. veebruaril kõneles Tartu ülikooli õppejõud ja ajaloolane Ago Pajur Tartu rahust.

On üldteada tõsiasi, et Tartu rahulepingule kirjutati alla 1920. aasta 2. veebruari esimesel tunnil ja et allakirjutamisele eelnesid pinevad ja keerulised läbirääkimised, mis said alguse 5. detsembril 1919.

Kuid võitlus sõja lõpetamise ja rahulepingu sõlmimise eest oli palju mitmetahulisem ja pikemaajalisem ega piirdunud kaugeltki üksnes väitlustega Tartu rahukonverentsil. Enne kokkuleppeni jõudmist oli tarvis saavutada rahu sõlmimise küsimuses konsensus Eesti enda erinevate poliitiliste jõudude vahel, teha vastaspoolele (Nõukogude Venemaale) selgeks sõja lõpetamise vajalikkus, saavutada nõusolek Eesti selja taga seisnud lääneriikidelt ning arendada võimalikult tihedat koostööd lähinaabrite, Balti riikidega. Loetletud neljast ülesandest jäi täitmata ainult viimane — Balti koostöö rahukonverentsil. Seevastu esimese kolme eesmärgi osas saavutati silmapaistvat edu, ehkki see edu ei tulnud kiiresti ega kergelt, vaid nõudis paljudelt inimestelt tõsiseid jõupingutusi. Ettekandes tulebki juttu mitte Tartu rahulepingust enesest, vaid eeskätt sellest, kuidas rahuläbirääkimiste laua taha ja lepingu allakirjutamiseni jõuti.

4. mail kõneles Ago Pajur autonoomiaseadusest. Vaata ja kuula!

Eesti ajaloos tuntakse autonoomiaseadusena Venemaa Ajutise Valitsuse määrust 30. märtsist 1917, mille saamist on tavapäraselt seostatud Peterburi eestlaste kuulsa massimeeleavaldusega. Kuid mõistagi oli autonoomiaseadusel märksa pikem eellugu. See ulatub vähemalt 1905. aastasse, mil hakati nõudma autonoomiat, või koguni Carl Robert Jakobsoni aegadesse, kui kerkis päevakorrale eestlaste asualade ühendamine.

Autonoomiaseadust teataksegi esijoones seoses Lõuna-Eesti maakondade liitmisega senise Eestimaa kubermangu külge. Sellest olulisemgi oli aga esimese demokraatlikult valitud Eesti rahva esinduskogu — Maanõukogu — moodustamine. Maanõukogu võttis üle nii kubermanguvalitsuse kui rüütelkondade asutuste ülesanded, asjaajamise ja varad, kujunedes kohalikuks tähtsaimaks võimukeskuseks. Kuigi autonoomiaseaduse koostajad ja rakendajad ei mõelnud veel iseseisva Eesti riigi loomisele, oli see tagantjärele-pilguga vaadates ometi esimene samm teel omariikluse suunas.

7. septembril rääkis Ago Pajur eesti rahvuslike väeosade loomisest ja nende olulisusest Eesti riigi ajaloos.

Kuni 1917. aastani teenisid eestlased Vene armee eri väeüksustes, kannatades pahatihti rahvusliku tagakiusamise all. Pärast Veebruarirevolutsiooni algatasid eestlastest sõdurid ja nooremohvitserid mõtte eesti rahvusväeosade loomisest Vene armee koosseisus. Ideest haarasid kinni mitmed tuntud poliitika- ja seltskonnategelased ning ühiste jõupingutustega sai eesti polkude asutamine teoks. Ületades rohkeid takistusi, mis tulenesid nii poliitilisest ja sõjalisest kui majanduslikust olukorrast, suudeti 1918. aasta alguseks moodustada 1. eesti jalaväediviis.

Rahvusväeosade olemasolu suurendas rahva julgeolekutunnet, võimaldas poliitikutel seada kaugemaleulatuvaid sihte ning kujunes oluliseks teguriks riikliku iseseisvuse väljakuulutamisel veebruaris 1918.

Ehkki Saksa okupatsioonivõimud saatsid eesti väeosad laiali, jäid nendesse koondunud sõjamehed kodumaale ja astusid Vabadussõja puhkedes taas kokku, et kaitsta vastloodud Eesti Vabariiki Punaarmee sissetungi eest.

7. detsembril 2017. aastal kõneles Ago Pajur Maanõukogu 1917. aasta 15. novembri koosolekust.

Enamlaste oktoobripöörde läbi kujunes Eestis senisest täiesti erinev olukord, mis sundis tõsiselt mõtlema tulevikule. Vaid päev pärast riigipööret olevat Jaan Poska öelnud: „Nüüd ei jää muud üle, kui Eesti iseseisvaks kuulutada.“ Eesti seadusliku rahvaesinduse — Maanõukogu — vanematekogu leidis pärast põhjalikke arutlusi, et Maanõukogu peab kokku astuma ja ütlema tuleviku kohta oma kaaluka sõna. Samal ajal jõudsid uued isehakanud valitsejad, enamlased, järeldusele, et Maanõukogu tuleb laiali saata. Säärases olukorras kogunesid Maanõukogu saadikud 15. novembril Toompea lossi Valgesse saali ja langetasid ajaloolise otsuse, kuulutades Maanõukogu ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis. Tagantjärele on seda otsust tõlgendatud eestlaste enesemääramisena, Venemaast lahkulöömisena ja Eesti riigi sünnina. Samas jäi tegelik võim ka pärast 15. novembrit Vene armee relvadele tuginenud enamlaste kätte ning Maanõukogu sai uuesti koguneda alles aasta pärast.

Korraldaja

Rahvusarhiiv

Rahvusarhiiv on Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas olev valitsusasutus, mille põhiülesanne on tagada ühiskonna kirjaliku mälu säilimine ja kasutatavus tänastele ja tulevastele põlvkondadele.

Märksõnad: