Liivlased
Liivimaaks kutsusid sakslased suurt osa Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist, kuid see ei tähista liivlastega asustatud ala. Liivlaste asualad on ajalooliselt ulatunud ka eestlaste lõunapiiri ja Väina jõe vahele, kuid kuni viimase ajani elasid liivlased veel ainult Kuramaa looderannikul Liivi rannas.
Pärast I maailmasõda oli 12 rannakülas liivlasi umbes 1500 inimest. Osa neist kolis mujale ja assimileerus lätikeelses keskkonnas. II maailmasõja järel elas rannas veel 800 liivlast, kuid siis kehtestas Nõukogude Liit piiritsoonirežiimi ning suurem osa oli sunnitud lahkuma. Aastal 1970 pidas ennast liivlaseks ainult 70 inimest.
Hiljem on liivlaste arv hakanud kasvama, suurenenud on huvi keele vastu. 2011. aasta rahvaloendusel loendati Lätis 250 liivlast: peamiselt Riias ja Ventspilsis, üksikud ka Liivi rannas. Ent tänapäeva liivlaste jaoks pole liivi keel enam emakeel. Teadaolevalt viimane liivi keelt emakeelena kõnelenud inimene suri tänavu 103-aastasena Kanadas.
Liivlaste kultuuriliseks õitsenguajaks peetakse aastaid 1920–1940. Eesti ja Soome teadlased Lauri Kettunen ja Oskar Loorits tegid ekspeditsioone rannaküladesse. Liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes. Aastal 1923 asutati Liivlaste Liit, koolides hakati õpetama liivi keelt. Asutati rahvuskoore ja leiti võimalusi noorte koolitamiseks. Eestis ja Soomes ilmus umbes 20 liivikeelset raamatut.
Eesti, Soome ja Ungari hõimuliikumise ning Läti toetusel valmis 1939. aastal liivi rahvamaja. Ent nõukogude võim muutis kõik olematuks, liivlastelt võeti võimalus ühiskondlikuks ja kultuuriliseks tegevuseks. Alles 1972. aastal asutati kaks laulukoori – Līvlist Riias ja Kāndla Ventspilsis – millest said põhilised liivi kultuuri kandjad Lätis.
1988. aastal saabus rahvuslik ärkamisaeg ka liivlastele. Taastati Liivlaste Liit, hakati välja andma liivikeelset kirjandust. Riias ja Ventspilsis taasalustati liivi keele õpetamist. Igal aastal peetakse augusti esimesel nädalavahetusel Irēl rahvuspüha. 1995. aastal hakati liivi keelt õpetama ka Läti ülikoolis.
Vadjalased
Ajalooliste andmete põhjal ulatus vadjalaste asuala kunagi tervele Peipsi idakaldale, kuid tänapäeval teatakse neid kui Ingerimaa ehk praeguse Leningradi oblasti Kingissepa rajooni põlisasukaid. Lauga (Luga) jõe suudmes on kolm vadja küla: Jõgõperä (Krakolje), Liivtšülä (Peski) ja Luuditsa (Lužitsõ). Ent sealgi elab vaid kümmekond eakat vadja päritolu inimest, nii et see rahvas on täielikult välja suremas.
Vadja keele rääkijaid oli Venemaal 2010. aasta rahvaloenduse andmeil 68, vadjalaseks luges end 64 inimest. 2002. aastal oli vadjalasi 73. Vadja keele kasutamist kõnes on toetanud eesti keeleteadlaste ja üliõpilaste igasuvised ekspeditsioonid.
Vadja rahvuse hääbumist kiirendas Peterburi rajamine 1703. aastal, mis tõi Ingerimaa idaossa palju venelasi. Pärisorjuse kaotamisega 1861. aastal kasvas rahvastiku liikuvus. Nõukogude perioodil ei saanud vadjalased mingit autonoomiat, kirjakeelt neile ei loodud. Ajavahemikul 1926–1959 vähenes vadjalaste rahvaarv 90% võrra.
Viimaseidki vadjalasi ohustab suure Ust-Luga sadama ehitamine vadjalaste põlistele aladele. Jõgõperä küla asemele on pikemas plaanis rajada 70 000 elanikkonnaga linn. Veidi kaitseb vadjalasi nüüd siiski see, et Venemaa arvas nad 2008. aastal Põhjala põliste väikerahvaste nimekirja.
Isurid
Isurid on koos vadjalastega Ingerimaa põlisasukad. Nad elavad mõnedes Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades Lauga jõe alamjooksul, Kurgola ja Soikkola poolsaartel ja Hevaha (Kovaši) jõgikonnas Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajoonis.
Soomes peetakse isureid õigeusklikeks ingerisoomlasteks, kuid Venemaal ja NSV Liidus on isurite ja ingerisoomlaste vahel alati vahet tehtud ning pärast II maailmasõda levis see vahetegemine kindlamalt ka Eestis. Isurite esivanemad on arvatavasti II aastatuhande algul karjalastest eraldunud ning läände ja edelasse liikunud.
Isurite rahvaarv oli 2010. aasta loenduse ajal 266 inimest. 2002. aastal oli isureid 327, vähenemine on 13%. Isuri keele oskajaid on selle ajaga aga vähemaks jäänud 66% võrra. 2002. aastal oli isuri keele rääkijaid 362, 2010. aastal 123. 1989. aastal elas Venemaal 449 isurit, kellest 41,9% pidas oma emakeeleks isuri keelt.
Ka isureid mõjutas Peterburi rajamine, mis tõi kaasa linnastumise, vene keele ja kommete leviku. Ometi nende rahvaarv kasvas. 1848. aastal oli isureid 17 800, 1897. aastaks oli nende arv tõusnud 21 700ni, 1926. aastal oli isureid 26 137. 1932–1937 õpetati isegi koolides ladina tähestikul põhinevat isuri kirjakeelt, välja jõuti anda grammatika ja paarkümmend kooliõpikut.
Massirepressioonid hävitasid aga isuritest enamiku. Sõja lõpul evakueeriti suur osa neist Soome ja anti 1945. aastal NSV Liidule tagasi, misjärel nad pillutati Sise-Venemaa oblastitesse ning Ingerimaa asustati vene uusasukatega. 1959. aasta rahvaloendusel registreeriti veel 1062 isurit, neist emakeelseid 34,7%. Nõnda vähenes isurite arv 30 aastaga ligi 97%.
1956. aastal lubati isuritel oma koduküladesse tagasi pöörduda. Elukogemused ja elu piiritsoonis venelaste keskel õpetas neid aga võimalikult vähe keskkonnast erinema ja oma rahvust varjama. Praegu räägivad keelt üksnes vanema põlvkonna esindajad. Nende kadumisel jäävad isuritest järele vaid kohanimed.
Vepslased
Tänapäeval elavad vepslased väikeste rühmadena kahes eraldi piirkonnas: Äänisjärve edelarannikul ja Vepsa kõrgustikul Karjala vabariigis ning Vologda ja Leningradi oblastites, kus paiknevad vepsa külarühmad ehk külastud.
Vepslaste hääbumine on olnud kiire. 1940. aastatel oli vepslaste rahvaarv veel 30–40 000 inimest, aastaks 1989 oli järgi jäänud 12 501. 2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli vepslasi järel vaid 5936. 2002. aastal oli neid veel 8240, nii et kaheksa aasta jooksul on neid vähemaks jäänud 28% võrra. Vepsa keele rääkijaid oli 2010. aastal 3613 ning 2002. aastal 5753 – 37,2% võrra vähem. Tänapäeval on paljud vepsa külad venestunud või tühjaks jäänud.
Koos soome, karjala ja isuri keelega läänemeresoome keelte põhjarühma kuuluvat vepsa keelt on kutsutud läänemeresoome keelte sanskritiks, kuna keeles on säilinud palju vana ja arhailist – puudub astmevaheldus, mistõttu keel on väga reeglipärane.
Karjala vabariigis on vepslased tunnustatud ühena kolmest põhirahvusest. 1994. aastal loodi Karjalas vepslaste asualale Äänisjärve läänekaldale Vepsa rahvusvald, kus elas 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 3493 inimest, neist 1202 vepslased. 2006. aastal jagati rahvusvald omavalitsusreformi tagajärjel kolmeks vepsa külaasunduseks Äänisranna rajooni koosseisus.
1989. aasta juulis loodi Vepsa Kultuuriselts, Petroskoi ülikoolis õpetatakse 1990. aasta sügisest vepsa keelt; töötab ka soome-ugri kool, kus on klassid vepsa, karjala ja soome lastele.
Ingerisoomlased
Ingerisoomlased ehk ingerlased on ajaloolisel Ingerimaal ehk Soome lahe, Neeva jõgikonna ning Laadoga vahelises piirkonnas elavad või elanud soomlased. Nad asusid sinna 17. sajandi alguses, kui Rootsi vallutas need alad Venemaalt. Põhjasõja-järgne Vene-Rootsi piir Karjala maakitsusel lahutas nad teistest idasoomlastest – 1710. aastal sai Ingerimaast Peterburi kubermang.
Ingerisoomlased said elada suhtelises rahus veel 200 aastat, kuid siis algasid ulatuslikud repressioonid. 1928. aastal algas kollektiviseerimine ja viidi läbi esimene massküüditamine, 1932. aastal keelati usuelu, 1937. aastal likvideeriti soomekeelne kultuurielu, 1939. aastaks tapeti vähemalt 13 000 soomlast, vangilaagrites viibis vähemalt 37 000. 1942. aastal küüditati ligi 30 000 inimest Siberisse. 1944/45 aastal naasis 55 773 Soome evakueeritut kodumaale, nad hajutati Sise-Venemaa oblastitesse.
Napi 20 aasta vältel viidi Ingerimaalt ära umbes 110 000 inimest ehk 97%. Elamine kodukohas oli keelatud. Alates 1956. aastast naasis eriloaga oma umbes 1/7 rahvast. 1990. aastatel anti ingerlastele õigus asuda ümber Soome ning kümne aastaga kasutas seda õigust 20 000 inimest.
Venemaa valitsus rehabiliteeris ingerisoomlased rahvana 1993. aastal, taastatud on 15 kirikukogudust umbes sajast ning alates 1988. aastast loodud rahvuslikke kultuuriseltse Eestis, Leningradi oblastis, Karjalas, Soomes ja Rootsis.
Karjalased
Karjalaste asualad on Karjala vabariigis, Tveri oblastis, kuhu asusid 17. sajandil Rootsi vallutuse eest põgenenud või küüditatud karjalased, ning Soome idaosas, kus on olemas Põhja-Karjala ja Lõuna-Karjala maakond, kuid sealne elanikkond on ammu soomestunud.
Karjalaste arv väheneb tohutu kiirusega: 2010. aasta rahvaloenduse kohaselt oli karjalasi 60 815, 2002. aastal 93 444 – seega on neid vähemaks jäänud 34,9% võrra. 1989. aastal oli karjalasi 124 921. Arvukuse kiire languse põhjuseks on venestumine ja negatiivne iive. Eriti kiiresti hääbuvad tverikarjalased – seal oskab keelt vaid vanem põlvkond. Karjala keele rääkijaid on kaheksa aastaga vähemaks jäänud kogunisti poole võrra: 2010. aastal rääkis keelt 25 605 inimest, 2002. aastal aga veel 52 880 – vähenemine on 53%.
Praegu on kasutusel kaks kirjakeelt: aunuse (livviko) ja päriskarjala (viena) kirjakeel. Üleminekuvorm aunusekarjala keelelt vepsa keelele on lüüdi keel. Esimesse rühma kuuluvaid murdeid kõneldakse Karjala vabariigi põhjaosas (Valge mere Karjalas), keskosas ning ka Tveri ja Novgorodi oblastis. Teise ja kolmandasse rühma kuuluvaid murdeid räägitakse peamiselt Karjala vabariigi lõunaosas, Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (aunuse murret lääne ja lüüdi murret ida pool).
Vienakarjala keel erineb soome keelest arvukate vene keele laensõnade poolest, aunusekarjala keel on soome keelest erinevam, kuid lähedane isuri keelele. Karjala keeles on kasetohule kirjutatud vanim teadaolev läänemeresoome kirjalik tekst, mis pärineb 13. sajandist. Ida-Karjalast kogutud rahvaluule põhjal koostati ja trükiti 1835. aastal soome rahvuseepos „Kalevala“.
Allikas: Fenno-Ugria