Eesti Vabariigis on tulvil lugusid, mis sütitavad rahvuslikku uhkust ja annavad tunnistust meie esivanemate võitlusvõimest ning armastusest vabaduse vastu. Üks nendest lugudest, mis ka täna veel kõnetab ja puudutab, on Laulva Revolutsiooni lugu. See on näide sellest, kuidas läbi laulu ja ühtehoidmise sai väike rahvas endale tagasi oma vabaduse ning kinnitas oma kohta Euroopa rahvaste peres.
Selle loo süda asetub 1980ndate teise poolde, mil Eestis hakkasid idanema iseseisvuspüüdlused. Nõukogude Liidu raudne haare hakkas tasapisi lõdvemaks muutuma ja rahvuslik meelsus tärkas inimestes taas. Üheks märgilisemaks sammuks selles protsessis sai 1988. aasta, mil Tartus peeti maha esimene ametlikult lubatud laulupidu, mida käis ilmestamas rahvuslikud sümbolid ning lauldi eesti keeles keelatud laule.
Ent Laulva Revolutsiooni ilusaim hetk jääb 1988. aasta suvesse, kui Tallinnas toimus Eesti NSV laulupidu. See kasvas kiirelt üleks rahvuslikuks meeleavalduseks, kui ühendkoori juhatas dirigent Gustav Ernesaks. Tuhanded inimesed laulsid koos muuhulgas ka “Mu isamaa on minu arm,” mis polnud nõukogude võimu ajal aktsepteeritav. Laulust sai protestiliikumise hümn ja selle kõla summutas võõrvõimu hääled.
See oli aeg, mis tõestas, et kultuur ja laulu jõud suudavad liita inimesi ning olla relvaks võitluses vabaduse eest. See oli periood, kui Eesti rahvas tuli kokku ja seisis ühiselt vastu tsensuurile ning nõudis oma õigust iseseisvusele. Laulupidudel ja miitingutel kõlanud laulud ning hüüded “Eesti vabaduseks!” olid selle liikumise sümboliteks.
Laulva Revolutsiooni periood kestis aastatel 1987–1991 ja kulmineerus Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 20. augustil 1991, mis lõi punkti ühe pikemalt kestnud imperiaalse võimu katsele eestlaste vaba vaimu kontrollida. Eesti Vabariigi taastamine läks ajalukku kui rahumeelne, ent otsusekindel protsess.
Kokkuvõttes ei ole asendamatu vaid see, kuidas meil õnnestus end vabastada, vaid ka see, kuidas me seda tegime. Laulva Revolutsiooni näol oli tegemist unikaalse ja erilise sündmusega, milles väljendus eestlust iseloomustav pehme jõud – kultuuriline vastupanu. See kultuurirevolutsioon jääb elama mitte ainult meie mälu, vaid ka kogu maailma ajaloo lehekülgedel kui üks erakordne näide rahvuslikust vabaduspüüdest ilma vägivallata.