Augustikuu 20. päev 1991. See kuupäev märgib Eesti riigi ajaloos üht murrangulisemat sündmust – Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Nüüdseks juba enam kui kolm aastakümmet tagasi toimunud sündmus oli tulemuseks pikale ja järjekindlale võitlusele oma riikliku iseseisvuse eest. Käesolevas blogipostituses meenutame selle ajaloolise päeva sündmusi ja selle tähendust meie riigile.
Ajalugu pöördelisel ristteel
Kaheksakümnendate lõpu sündmused Nõukogude Liidus olid paljulubavad. Mihhail Gorbatšovi juhtimisel läbi viidud poliitilised reformid andsid märku võimalustest, mida paljud Ida-Euroopa rahvad olid pikisilmi oodanud. Eestis sai laialdast populaarsust eesmärk taastada riigi iseseisvus, mis oli kaotatud Nõukogude Liidu poolt okupeerimise ja annekteerimise teel Teise maailmasõja käigus.
Eesti Rahvarinde loomine 1988. aastal andis uue hoo iseseisvusliikumisele. Laulva revolutsiooni ja Balti kett – 600 kilomeetri pikkune inimkett, mis ühendas kolme Balti riiki, nende inimeste ühine protestiakt ja soov oma riikliku iseseisvuse järele ei jätnud kedagi ükskõikseks.
NSV Liidus valitsenud keerulistele oludele lisas pinget jahtuv suhtumine impeeriumi juhtkonna poolt ja augustiputš 1991. aastal, mille eesmärk oli kukutada Gorbatšov ja peatada reformid. See kaootiline olukord pakkus Eesti iseseisvusmeelsetele võimaluse ja 20. augustil 1991. aastal, pärast tormilist ja pingestatud õhtut Toompea lossis, kuulutas Eesti Ülemnõukogu välja Eesti riikliku iseseisvuse taastamise.
Iseseisvuse taassünni tähendus
Taasiseseisvumispäev ei tähendanud mitte ainult Nõukogude okupatsioonist vabanemist, vaid ka lootust rahule, vabadusele ja demokraatiale. Taasiseseisvunud Eestis algasid ulatuslikud reformid majandusest kuni välispoliitikani, viidates Eesti avanemisele läänele ja Euroopa Liidu ning NATO liikmestaatuse saavutamisele.
Kokkuvõte
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine 20. augustil 1991. ei ole üksnes riiklik tähtpäev, vaid ka sümbol meie rahva enesemääratlemisõigusest ja vabaduseihast, mis on kandunud läbi aegade. See on meenutus vapratest sammudest, mida astusid meie eelkäijad, et tänased ja tulevased põlved saaksid elada vabas ja iseseisvas Eestis. Oluline on mälestada ja austada neid, tänu kellele saame uhkusega öelda – Eesti on vaba!