Ruumipoeetiline rännak “Oomen” põhineb avangardpoeet Aleksei Gastevi teosel “Töölislöögi poeesia”. Gastev sai sotsialistlikul Venemaal tuntuks kui teoreetik ja praktik, kelle huvi ja siht oli parandada tööliste efektiivsust vabrikutes. Tema tekstid on kui poeetilised plahvatused, Kreenholmi müüride vahel võtavad need installatiivse vormi. Lavastus “Oomen” käsitleb Kreenholmi vabrikut kujundina sellest, kuidas töö tähendus on radikaalselt muutumas.
*Tööjõud, tööviljakus, tööaeg, töökoht. Töö on praeguse maailma keskne mõiste, on seda täna ja on olnud aastasadu. Kuhu on viinud miljardid klahvivajutused, kuhu ketrajate masinkiired näpuliigutused? Kuhu on viinud kolbid ja kompressorid, pooljuhid ja protsessorid? Edasi, aina edasi. Aga edasi kuhu? Ja kuhu jääb inimene?
Massid, majandus, marginaalid. Kreenholmi tehastes on töötanud tuhanded ja tuhanded. Minevik on proletaarne, olevik on postindustriaalne, tulevik on paljulubav nagu Milton Friedmani naeratus. Kuid on veel üks vaade. Kreenholmis ei vurise enam ammu ketrusmasinad, ei voola kangakilomeetrid. Progress on töö viinud lihtsalt edasi, tuhandete kilomeetrite taha, aga miski on siia ometi alles jäänud. Endena, oomenina kõrguvad Kreenholmi tühjad tehasehooned. Nad kõrguvad elava metafoorina kahe maailma piiril ja see piir pole vaid riikide vahel. Vaadake! Kui palju tähenduskihte! On Kreenholm oomen hea uue ilma saabumisest ja töö lõpust? Või vastupidi – ehk on Kreenholm oomen töö igavikkusest, isegi kui masinad ja kõikvõimsad algoritmid on selle inimeselt üle võtnud ja töö tähenduski on muutunud? Võib-olla oleme me alles progressi alguses? Kuhu viib inimeste ja masinate tahe ja mis on see sõnastamatu, mis jääb alles ka peale kurblikku viimast vilet?