Augustikuine õhtu 1991. aastal märgistas ajaloolist hetke, mil Eesti rahvas taastas oma Aadama-aegse õiguse iseenda saatuse üle otsustada.
Sissejuhatus
Kuupäev 20. august 1991 on sügavalt juurdunud Eesti riigi ja rahva mällu, märkides Eesti riikliku iseseisvuse taastamise aega. Sündmused, mis viisid selleni, olid pinevad ja täis ärevaid ootusi.
Sisu
Juba mõnda aega oli Nõukogude Liidus kerkinud esile pingeid, mis viimaks plahvatuslikult vallandusid. 1991. aasta augustis, kui Moskvas toimus riigipöördekatse, üritades kukutada Mihhail Gorbatšovi ja peatada tema glasnosti ja perestroika reformid, leidsid Eestis aset otsustavad hetked. Riigipöördekatse ebaõnnestumine andis Eesti elanikele ja poliitikutele julgust astuda veel üks samm lähemale iseseisvusele.
Eesti Ülemnõukogu, mis oli juba varasemalt hääletanud suveräänsusdeklaratsiooni poolt ja alanud rahvusliku teadvuse tõusule toetudes, tegi 20. augusti õhtul otsustava sammu. Toimus istung, kus otsustati Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine Moskva poolt, hoolimata võimalikest repressioonidest või jõu kasutamisest. See was raske entsusioon, sest keegi ei osanud ette näha, kuidas võib reageerida riigipöördekatses kaotajaks jäänud Nõukogude juhtkond.
Kuid Eesti rahvas oli ühtne. Lisaks poliitilistele liigutustele toimusid meeleavaldused ja ülemaailmsed üritused, kus eestlased näitasid oma pühendumust iseseisvuse taastamisele. Sel ajal töötas Rahvarinne, eesotsas Edgar Savisaarega, ning Tee Kommunismile (TK) Edgar Savisaare juhtimisel, et koordineerida nii kodu- kui ka välismaal toimuvaid tegevusi.
Kui 21. augustil algas iseseisvuse taastamise otsuse ja ületamatu õhinaga keeruline üleilmne tunnustamine, seadis Eesti ennast rahvusvaheliselt taaskord kaardile.
Kokkuvõte
- august 1991 ei tähistata tänapäeva Eestis pelgalt ajaloolise märgina, vaid igaaastase riikliku pühana – taasiseseisvumispäevana. See on päev, mil meenutame nende julgete ettevõtmistega inimeste panust, kes seisid silmitsi ebakindluse ja ohusituatsioonidega oma maad vabaks võideldes. Eesti Vabariigi taastamine polnud hetke emotsioon, vaid küpse rahva aastakümneid püsinud igatsuste ja pingutuste kulminatsioon. Taasiseseisvumine tuletas meile ja maailmale meelde Eesti püsivat soovi olla vaba ja iseseisev.