Sissejuhatus
Tartu rahu – ilmselt üks tähtsamaid sündmusi Eesti ajaloos, mis tõi kauaoodatud rahu ja kindlustunde. See oli rahukokkulepe, mis kujundas meie noore Eesti Vabariigi, pani aluse rahvusliku identiteedi kinnitumisele ja jättis meile pärandiks maa, mida nimetada koduks.
Sisu
Tartu rahuleping sõlmiti meie ja Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 Tartus, Eesti Ülikooli peahoones. Eesti poole esindasid delegatsioonijuht Jaan Poska ning Julius Seljamaa, Mait Püümets, Ants Piip ja Jaan Soots. Nende vastu seisid Vene delegatsioonijuht Adolph Joffe ja tema kaaslased.
See kokkulepe lõpetas meie ja Venemaa vahelise Vabadussõja ning tunnustas rahvusvaheliselt Eesti Vabariiki ning tema iseseisvust ja suveräänsust. Venemaa pidi loobuma igasugustest õigustest Eesti territooriumi suhtes, mis oli tähtis verstapost meie rahvusriigi kujunemisel.
Kuigi rahu tõi kaasa majanduslikke kaotusi, oli selge, et Eesti oli saanud seda, mida ta oli tahtnud – iseseisvuse ja rahu. Eesti piirid olid määratud, Venemaa oli neid tunnustanud ja meie saime keskenduda oma riigi ülesehitamisele. Märksõnadeks olid omariiklus, vabadus ja demokraatia.
Kokkuvõte
Tartu rahu mängis olulist osa töös, mis meie ees seisnes: riigi ülesehitamisel ja kodakondsusel. Tartu rahu oli võidupäev, mida tähistame igal aastal. See on päev, mil meenutame Eesti iseseisvussoovi, julgust ja võitlust, mida meie esiisad pidid läbi tegema. Tartu rahu on aastatega saanud võimsaks sümboliks, mis meenutab meile, et rahu, vabadus ja iseseisvus on asjad, mida tuleb hinnata ja kaitsta.