Eesti rahva vastupanuvõime ja vabaduseiha leidis oma tippu Eesti Vabadussõjas (1918-1920). Lihtne polnud see sõda kindlasti. See oli raske ja raske, kuid selles võitluses näitas eesti rahvas oma tugevust ja võimet seista oma maa ja iseseisvuse eest.
Hilissügisest 1918 kuni 1920. aasta suveni kestnud sõda oli pühendunud Eesti rahvusliku omariikluse ideele. Võitluse algus püstitas Eesti rahva vastaseks nii Punaarmee kui Saksamaa Landeswehri. Sõja lõppedes olid eestlased saavutanud suurepärase võidu, mis kinnitas Eesti iseseisvust.
Rahvas, kellest enamik oli töölised ja talupojad, võitlesid kangelaslikult oma riigi eest. Paljud neist olid just kaotanud oma perekonnaliikmed Esimeses maailmasõjas, mis oli lõppenud vaid mõned kuud enne Vabadussõda.
Eesti Vabadussõda on märgilise tähendusega kogu meie rahva ajaloos. See oli sõda, mida eestlased ei saanud endale lubada kaotada – kaotus oleks tähendanud oma iseseisvuse kaotamist ja idee suremist, millega läks kaasas terve rahvuslik identiteet.
- aasta Tartu rahulepinguga tunnustasid kõik sõjas osalenud pooled lõpuks Eesti iseseisvust. See ei pannud mitte ainult punkti verisele Vabadussõjale, vaid ka rahvusliku identiteedi väljaarendamisele ja määratlusele.
Kokkuvõtvalt me ei saa kunagi unustada nende meeste ja naiste julgust ja pühendumust, kes võitlesid Eesti vabaduse eest Vabadussõja ajal. See on tõeline tunnistus Eesti rahva vastupidavusest ja jõust, mis väljendub meie riigi, kultuuri, keele ja identiteedi säilimises. Vabadussõja mälestus peaks olema iga eestlase südames, et meid inspireerida ja tuletada meelde, mis on tõeliselt tähtis.