Autor: Juhani Must, ajaloolane
Sissejuhatus
Täna, rohkem kui sada aastat hiljem, mõtleme tagasi ajale, mil väikesel Eesti rahval õnnestus võiduga lõpetada Vabadussõda. Rohkem kui lihtsalt sõjalis-võidukas hetk, on see ajaperiood saanud Eesti rahva suveräänsuse ja väärikuse sümboliks, kinnitades meie õigust vabale ja iseseisvale elule.
Eesti Vabadussõda ja selle mõju
Eesti Vabadussõda puhkes 1918. aasta novembris, kui Lääne-Euroopa suurriigid olid hõivatud Esimese maailmasõja lahingutega. Eesti rahvas, vaatamata oma väiksusele ja teisejärgulisele positsioonile suurriikide mõjusfääris, otsustas võidelda oma vabaduse eest.
Esialgu oli Eesti armee vastamisi ebasoodsate oludega – väike armeesuurus, puudulik varustus ja kaootiline juhtkond. Hoolimata kõigist takistustest suutis Eesti väekoondis vastu seista nii Punaarmee kui Saksa Landeswehri rünnakutele, saavutades märkimisväärseid võite ja pöörates lõpuks sõda enda kasuks. 1920. aasta veebruaris lõppes Vabadussõda Tartu rahulepinguga, millega Eesti rahvusvaheliselt tunnustati.
See kahe aasta pikkune periood ei mõjutanud mitte ainult Eesti poliitilist seisundit, vaid ka Eesti rahva identiteeti. Vabadussõda pakkus esmakordselt võimalust vallutada vabadus ja iseseisvus, mida eestlased olid nii kaua ihaldanud.
Kokkuvõte
Eesti Vabadussõda kestab meie mälestustes palju kauem kui need kaks aastat, mille jooksul see füüsiliselt aset leidis. See on igavene meeldetuletus meie esivanemate julgusest, pühendumusest ning usust meie rahva õigusesse olla vabad ja iseseisvad.
On oluline mälestada neid, kes ohverdasid oma elu meie vabaduse nimel, ja meeles pidada, et vabadus ja iseseisvus ei ole kunagi iseenesestmõistetavad. Nagu Vabadussõda meile õpetab – need tuleb võidelda ja alati hoida.
Tähistades Eesti Vabadussõda, tähistame me kõiki neid inimesi, kes on aidanud luua ja kujundada rahvust, mida me täna uhkusega nimetame eestlasteks.