Eesti Vabadussõja võit ja Tartu rahu sõlmimine 2. veebruaril 1920 on kaalukaimad märgid meie ajaloos, kinnitades Eesti Vabariigi sünni ja iseseisvuse. Need sündmused ei ole pelgalt ajaloolised faktid – need on alusmüürid, millele toetub meie rahva vabaduspüüdlus ja riiklik areng.
Vabadussõda puhkes ajal, mil maailm oli kurnatud Esimesest maailmasõjast ja Eestimaa rahvas ihkas oma riiki, kus valitseksid eestlaste omad kombed ja keel. 1918. aasta novembris alguse saanud relvastatud konflikt kujunes Eesti jaoks eksistentsiaalseks võitluseks, kus väikerahvas tõusis vastu palju suurematele jõududele. Algselt pidid eestlased võitlema Saksa okupatsioonivägede ja Eesti bolševike, hiljem Punaarmee vastu. Võitlus oli äge ja kurnav, ent eestlaste vaprus, ühtsus ja abi liitlastelt – Soome vabatahtlike, Briti mereväe ja teiste sõjardite näol – kindlustasid võidu.
Tartu rahuläbirääkimised alanud 1919. aasta detsembris ja lõppesid 1920. aasta 2. veebruaril Tartu rahulepingu allkirjastamisega, mis lõpetas ametlikult sõja Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Lepingu olulisus ei piirdunud vaid relvarahuga; see tunnustas Eesti Vabariigi de jure iseseisvust ja määras kindlaks riigi idapiirid. Samuti pidid venelased maksma sõjakahjutasu ja vabastama kõik sõjavangid.
Tartu rahu päeva, 2. veebruari, tähistatakse Eestis kui rahvuspüha ja sellega meenutatakse neid, kes andsid oma elu isamaa nimel. See päev on tähendusrikas mitte ainult ajaloolisest perspektiivist, vaid ka tänapäeval, kuna Vabadussõja võit kinnitas, et eestlased on valmis kaitsma oma vabadust ja iseseisvust iga hinna eest.
See võit ja hilisem rahuleping jättis sügava jälje Eesti Vabariigi edasisesse arengusse, tõendades väikerahva võimet ja soovi seista oma riigi ja rahvuslike väärtuste eest. Tartu rahu vaim ja vabadussõdalaste ohverdus peaksid jätkuvalt kandma meid edasi, meenutades, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav, vaid midagi, mille nimel tuleb pidevalt seista.