Tulevikustsenaarium, mis Vene Teatri suures saalis vaatajate ette tuuakse, on eelkõige tänaste noorte nägemus sellest, mis meid eest ootab. Samas saab teatrikülastaja ka ise sõna sekka öelda ning mõjutada laval arenevaid sündmusi. Iga etenduse teeb eriliseks ja kordumatuks interaktiivne suhtlemine saaliga, mis annab vaatajale võimaluse mõjutada etenduse käiku ning valida etteantud tulevikustsenaariumite seast enim meelepärane.
Originaalmuusika loob Vene Teatri muusikajuht Aleksandr Žedeljov, kes on ka ise koos kollektiiviga MODULSHTEIN laval, lavastab Eesti parima lavastaja preemiaga pärjatud Artjom Gareejev, dramaturgid on: Laura Kalle, Karin Lamson, Mari-Liis Lill ja Jelena Tšitšerina.
Dramaturgid rääkisid lavastuse ettevalmistuse käigus sadade Eesti laste ja noortega ja küsisid neilt, milline saab olema meie riigi tulevik.
Lapsed arvasid,
et Eesti tulevane president võib olla Donald Trumpi lapselaps;
et tulevikus on autod, mille saab kokku pakkida ja tuppa kaasa võtta;
et iga hammas on tulevikus ise värvi;
et sellised lauljad nagu Anne Veski ja Ivo Linna on 100 aasta pärast välja surnud.
Sõltumata kodusest keelest oldi ühel nõul, et kui inimesed koliks kosmosesse, siis tõenäoliselt reostaks me oma uue koduplaneedi sama kiiresti ära, kui selle, mis meile praegu antud.
Mõni arvas, et varsti tuleb tuumasõda.
Või et talviti on Eesti kupli all.
Mõned tahtsid kahte riigikeelt.
Keegi pakkus, et viimane eestlane on rahvariietes vana naine, kes elab Õismäel või Austraalias ja küpsetab ise leiba.
Teised arvasid, et Eesti riik elab igavesti.
Või et igal inimesel saab olema saatjaks robot-sõber.
Paljud mainisid, et kõige hullem tulevikustsenaarium saab olema see, kui tehisintellekt suudab ise luua tehisintellekti. Seejärel võisime uudistest lugeda, et see on juba juhtunud…