Karl Andreas on üks sadadest noortest muusikaõpilastest, kes tänu möödunud aastal alanud uute pillide aktsioonile «Igal lapsel oma pill» võib nüüd uhiuuel instrumendil harjutada ning esimest aastat ka Kose pasunakooris suurte meeste kõrval pillist õiged noodid kätte saada.
«Uus pill teeb poole madalamat häält,» kirjeldas 11-aastane Karl Andreas suurt ja läikivat tuubat paremini sülle kohendades.
Lapsi tuleb juurde
Samuti uhiuut instrumenti, althorni ehk altsarve hoiab orkestriproovis käes ka 9-aastane Martin Malk. Tema õpib muusikakooli eelkoolis pilli alles esimest aastat, kuigi tegelikult on noormees soovinud juba mõnda aega mõne pilliga lähemat tutvust teha. Õpetaja ja dirigent Roosa selgitas, et proovisid Martiniga erinevaid pille, kuni leidsid lõpuks altsarve. «Orkestris on tähtis koosmängimine ja hea kõla,» teab poiss.
Kallist ja korralikku, üle 3000 euro maksnud B-tuubat poleks ühel kohalikul pasunakooril ilma abita õnnestunud niipea saada. «Eelmised pillid olid mittehäälestuvad, klahvid ei käinud korralikult,» kirjeldas õpetaja ja pasunakoori dirigent Roosa. Uute pillide kohta jätkus tal aga vaid kiidusõnu: «Need on päris head pillid ja lastel läheb nendega mängimine ka paremini. Ja lapsi on juurde tulnud.»
Kosel tegutseb lausa kaks puhkpilliorkestri koosseisu, umbes 40 pillimehega. «Noorteorkestris käivad mõned täiskasvanud abiks ja tugevamad lapsed aitavad omakorda suuri,» kirjeldas dirigent. Tuleva suve noorte laulupeole suurde puhkpilliorkestritesse on Roosa üles andnud 12 oma mängijat.
Pillide muretsemise projekti, mis võeti ette Eesti sajanda sünnipäeva auks, toetab riik omalt poolt 1,3 miljoni euroga, mis jagatakse ära nelja aasta peale. Möödunud aastal osteti 259 pilli rohkem kui 260 000 euro eest, millest 200 000 tuli riigilt ning ülejäänu eraannetajatelt ja kohalikelt omavalitsustelt. Sel aastal annab riik omalt poolt 250 000 eurot ning kuni 2018. aastani see summa ka kasvab.
«Sel aastal proovime saada trummikomplekti ja kellamängu – mängijaid meil on,» avaldas Roosa seekordse soovi. Et lastel oleks kvaliteetsetel instrumentidel parem õppida ning pasunakoor kõlaks senisest ilusamalt.
Eesti sümfooniaorkestrite liidu poolt pillide jagamise komisjoni kuuluva Jüri-Ruut Kanguri sõnul on suure pilliprojekti üks olulisemaid mõtteid arendada just orkestrite tegevust. «Tahame muuta süsteemi, et lapsed õpiksid mitte ainult klaverit, viiulit, flööti või akordioni, vaid erinevaid pille, millega saab orkestrites mängida, ning oma oskusi kasutada ka pärast muusikakooli lõpetamist,» selgitas Kangur. «Orkestris peab olema kaks flööti ja neli metsasarve, aga meil on sageli vastupidi – lapsi peaks suunama õppima ka oboed, fagotti, vioolat, metsasarve, kontrabassi – erinevaid pille.» Selleks on vaja ka instrumente ja õpetajaid.
Kangur tõdes, et siin ongi abi vaja, sest väike muusikakool ei suuda ise näiteks 5000 eurot maksvat fagotti osta. Samas võiks seda pilli Kanguri sõnul igas maakonnas siiski õpetada. «Ja kui nelja aastaga saab tuhat sümfooniaorkestrites mängijat 300 või isegi 500 uut pilli, siis sellega saab juba midagi muuta,» arutles ta.
Viimasele noorte laulupeole jõudsid üle aastakümnete taas ka noorte puhkpilliorkestrid ning kokku oli neid 28, tuleva aasta suursündmusele on end registreerinud aga juba 32 orkestrit. «Viimase 10–15 aastaga on orkestritraditsioon taastunud, on loodud sümfonjett- ja keelpilliorkestreid, Viljandis on kümne aastaga üles ehitatud 75-liikmeline sümfooniaorkester,» kirjeldas Kangur.
Kuigi pillide loetelus, mida riik on valmis toetama, leidub ka klaverid, möödunud aastal ühegi klaveri ostu ei toetatud. Esiteks on need väga kallid – hinnad algavad kümnetest tuhandetest – ja teiseks ei kanna see kogu aktsiooni ideed arendada orkestrikultuuri. Mis ei tähenda, et keegi selle projekti raames ühtegi uut klaverit ei saa. Näiteks Keila muusikakool unistab lausa kontsertklaverist, et hea akustikaga saalis häid kontserte anda ning noortele muusikute konkursse korraldada. Klaveri puhul peab omaosalus olema lihtsalt märksa suurem kui teiste pillide ostul.
Kangur aga unistab, et Eestis tekiksid ka asutuste orkestrid, mis on levinud paljudes lääneriikides. Samas on sellised koorid ja rahvatantsurühmad meil juba üsna harilikud.
Kogukondade tugi
Ligi sajas Eesti muusikakoolis õpib üle 10 000 lapse, ja kui muusikakoolide liit kaks aastat tagasi uuris, kui palju uusi pille vaja oleks, saadi arvuks üle 2000. Heino Elleri muusikakooli direktor, muusikakoolide liidu juht Kadri Leivategija tõdes, et nüüd on juba selge, et instrumente vajatakse veelgi enam. «Esimesel aastal sooviti juba üle 800 pilli!» nimetas Leivategija.
Selge, et kõiki vanu pille nelja aastaga välja vahetada ei õnnestu. «Aga on tänuväärne, et selline fond on avatud,» rõõmustas Leivategija. Ta lisas, et kohalikud omavalitsused on palju teinud juba sellega, et on muusikaõpet oluliseks pidanud ning ka väikestes ja piiriäärsetes valdades kalleid muusikakoole hoidnud. Igal pool on ka vähem või rohkem pille muretsetud, kuid Leivategija sõnul pillipark paratamatult amortiseerub. «Eriti noorte puhul, kus pille antakse käest kätte, need paratamatult kuluvad, lähevad katki,» põhjendas ta.
Kogu pillide muretsemise aktsiooni vedav Allan Tamme tõi möödunud aastast näite, kuidas Lääne-Virumaa uued pillid osteti ühe eraannetaja, selle aasta algul traagilises õnnetuses hukkunud ettevõtja Mati Heinsare annetuse eest. «Ta palus oma 50. sünnipäeva puhul teha kingituse asemel annetuse pillide jaoks, pani ka ise raha juurde, kokku saadi üle 11 000 euro ning Lääne-Virumaal ei läinud suure pilliprojekti eelarvest midagi,» meenutas Tamme.
Möödunud aastal pidi omaosalus pillide soetamisel olema 10 protsenti, millega toetasid peamiselt kohalikud omavalitsused. Haapsalus, Hiiumaal ja Orissaares kaasati ka kogukondi, et instrumentide jaoks raha koguda. Haapsalus toimus akordionimuusika päev, kus linnatänavail mängisid Haapsalu muusikakooli vilistlased. Kärdla kohvikutepäeval oli pilliostu toetuseks avatud kohvik ning Orissaares korraldati heategevuskontsert, kus esines ka Jaan Tätte. «Neil oli vaja juurde tuhat eurot, aga kontsert oli nii edukas, et saadi kaks korda rohkem raha, et osta kontrabass ning rohkem kogutud raha eest osteti ka trummikomplekt ja basskõlaplaadid,» rääkis Tamme.
Sel aastal on pilliprojekti toetuseks avatud ka heategevuslik Hooandja lehekülg internetis. Sinna on praegu oma taotlused üles pannud neli muusikakooli: Pärnu-Jaagupi, Juuru, Westholmi ja Lihula muusikakoolid. «Loodame, et kogukondi õnnestub rohkem kaasata,» lausus Tamme.
Hea näide on Lihula muusikakool, kus hulk orkestripille on saadud Kaitseliidu abil. Suurest pilliprojektist taotleb Lihula muusikakool õppimiseks ning puhkpilliorkestris mängimiseks timpaneid (lihtsalt öeldes spetsiaalseid trumme). Praegu käivad Lihula noored timpanit harjutamas Tallinnas, Pärnus, Viljandis või Türil – kus vaba pill parasjagu olemas ning õpetajal ja orkestrijuhil Mati Põdral head sehvtid sees. Kuna Põdra koordineerib orkestrite tegevust ka Kaitseliidus, on Lihula noortel muusikutel olnud võimalik harjutada nii kaitseväeorkestri kui ka Kaitseliidu Pärnumaa orkestri timpanitel. Kui veab, saab pilli mõnelt orkestrilt ka nädalaks-paariks Lihulasse laenuks tuua.
«Nüüd on hetk, kui proovime timpani endale saada ja siis juba ise teisi koolitada,» unistas Lihulas peamiselt noortest koosneva puhkpilliorkestri viie aastaga koos käima saanud Põdra. Sel orkestril on tihe seos ka Kaitseliiduga – noored mängijad kuuluvad kodutütarde ja noorkotkaste organisatsiooni ning orkestriga käiakse nii riiklikel kui kohalikel Kaitseliidu üritustel mängimas.
«Löökpilliõpilasi on mul neli,» lisas Põdra kinnituseks, et timpanitel mängijatest puudust ei tule. Kui pilliprojektist sai Lihula muusikakool möödunud aastal akordioni, siis just sel nädalal esitlesid õpilased Kaitseliidu toel soetatud flööte, klarneteid, metsasarvi ja tromboone. «10 000 euro eest saime 13 pilli,» nimetas Põdra.
Projektijuht Tamme lisas, et sel aastal on pilliprojektiga liitunud ka lasteaiad. «Neile on vaja rütmi- ja löökpille, millest odavamad maksavad mõnikümmend eurot, aga oluline on, et laps puutuks võimalikult vara pillimänguga kokku,» põhjendas ta. Pillitoetuse küsimisel, mille tähtaeg on 8. aprill, ongi kõige aktiivsemad seni olnud lasteaiad.
Kui möödunud aastal pidi omaosalus katma 10 protsenti pilli hinnast, siis sel aastal on see tõstetud 20 protsendini. Iga muusikakool või orkester võib sel aastal esitada taotluse nelja pilli soetamiseks.
Igal lapsel oma pill
2015. aastal aktsiooni «Igal lapsel oma pill» raames jagatud pillid kokku
121 muusikakooli, orkestrit, erakooli, kultuuri- või noortekeskust ja üldhariduskooli (soovi avaldasid 175 asutust)
259 pilli (sooviti 861 pilli):
70 puhkpilli
56 klassikalist keelpilli
55 pärimusmuusikapilli
39 rütmimuusikapilli
Kes said 2015 kõige kallimaid pille?
Nõmme ja Viljandi muusikakool – fagotid, 4500 eurot üks
Tabasalu muusikakool – fagotiino, 4000 eurot
Keila, Kuressaare ja Tõrva muusikakool – baritonsaksofonid, 3800 eurot üks
Keila kultuurikeskus – tuuba, 3100 eurot
Elva muusikakool – Es-tuuba, 3100 eurot
Kose pasunakoor ja Pärnu noorte puhkpilliorkester – B-tuubad, 3100 eurot üks
Kui suure summa eest saab pillitoetust?
Puupuhkpillid – 130 eurot (sopranplokkflööt) kuni 4000 eurot (baritonsaksofon)
Vaskpuhkpillid – 450 eurot (B-trompet) kuni 3600 eurot (B-tuuba)
Klassikalised löökpillid – 130 eurot (bongod ja kongad) kuni 3900 eurot (torukellad)
Klassikalised keelpillid – 250 eurot (väiksemad viiulid) kuni 2000 eurot (kontrabass)
Klahvpillid – 1100 eurot (akordion) kuni 10 000 eurot (tiibklaver, omaosalus vähemalt 50%)
Rütmimuusikapillid – 130 eurot (cajon) kuni 900 eurot (trummikomplekt)
Pärimusmuusikapillid – 80 eurot (ukuleele) kuni 3300 eurot (eesti lõõtspill)
Lastaedade pillid – 15 eurot (väikesed trummid, minimaalselt 7 tk) kuni 300 eurot (ksülofon ja metallofon)
Tõnu Kaljuste: pill õpetab, et ilma tööta ei saa midagi
«Igal lapsel oma pill» sai tegelikult alguse dirigent Tõnu Kaljuste ideest.
-Kui teil see mõte tuli, siis kindlasti oli ka unistus, mida see ettevõtmine võiks Eesti orkestri- ja üldse muusikakultuuri jaoks tähendada?
Esiteks tähendab see teadvustamist, et pill on selline sümbol. Muusiku jaoks on see vahend, aga lapse jaoks on see ka esimene asi, millega ta peab tegelema nii, et ta mõistab, et ilma tööta ei saa midagi. Hästi palju on tänapäeval asju, mida saab näpuga üle ekraani tõmmata ja napsti ongi sul kõik olemas.
Et luua midagi, peab käed mulda panema, ja instrument on see muld, milles taimeke, muusika, idanema hakkab. See kõik sõlmub inimese enda kätes. Kõige odavam pill on meie enda hääl, aga et pilt oleks mitmekesisem, on oluline ka pillidele tähelepanu juhtida. Teiselt poolt oli trööstitu see kvaliteet, mis meil on nõukogude pärandist lastele mõeldud pillidel olnud. Kui aga algusest peale saavad lapsed kätte halva kvaliteediga, inetu häälega pillid, siis hakkab inimene muusikat vihkama.
-Kui lastel on ilusama kõlaga pillid käes, kui tulebki rohkem lapsi pillimängu õppima, siis mis võiks olla suurem tulemus Eesti jaoks?
Ei pea alati muinasjutulist tulevikumaailma endale ette kujutama, piisab lihtsalt tingimuste ja eelduste loomisest. «Igal lapsel oma pill» on eeldus, et tagada rohkem võimalusi. Samas on igas asjas paradoksid. Ka need inimesed, kes võitlevad halbade oludega, jõuavad eesmärgini. Ühtepidi loome küll heade pillidega heaolu, teiselt poolt on kunstis raskuste ületamine igal juhul vajalik. Ka heade pillidega. Pillist endast ei piisa, ta ei mängi ise.
-Kas asi on läinud nii käima, nagu võis minna?
Ma arvan küll. Kui keegi ei pahanda ja õudseid artikleid ei ilmu, siis on asi normaalne, keegi pole kusagil midagi kõrvale pannud. Ja taolise asja puhul on raske midagi niisugust teha.
Allikas: Anneli Ammas/Postimees