“Kolm noort inimest ütlevad meile 80 minuti jooksul ehk rohkem Eesti viimase 100 aasta ning eestlase hingeelu kohta kui 20 teatrit koostöös sajandi projekti luues.”- Jaak Allik
Lavastaja: Birgit LandbergKunstnik: Illimar VihmarValguskunstnik: Emil KallasHelikunstnik / -tehnik: Sten ArviDramaturg: Paul Piik
Laval: Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs
Lavastus “Peks mõisatallis” on humoristlik sissevaade eestlaseks olemisse, milles vahelduvad laulud ja kannatamine. Me oleme õppinud kannatamist pühaks pidama. Isegi Märt Avandi kriiskas “Tujurikkuja” sketšis Patarei vangla vahitornist laulda: “Kannatame äraaaaaa!” Jah, kannatamegi. Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse. Ajalooõpikud kinnitavad meile: oleme orjarahvas ning kõige saavutatu hinnaks on higi, veri ja pisarad.
Kas tegelikult on kogu aeg raske? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada?
Meile on maalitud pilt minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel. Ent teatrikoolis õpetati esimesel kursusel tantsima Kivikasukat. See on tants eesti talumeestest, kes õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: “Vaat, kus ma seekord ikka karjusin!” Kannatamine oli paratamatu, huumorimeel oli valik. Kumb meid tegelikult päästis?
Trupi ühistööna valminud lavastuses arutleme eestluse teemadel nii nagu meie seda näeme, nagu me näeme teisi seda vaatamas. Küsime, et mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie näitlejate, publiku või ühiskonnaliikmetena oleme valmis taluma?
EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.”
Esietendus 24.veebruaril 2017 Tartus, Genialistide klubis.
Vanusele 16+Etenduse kestus 75 minutit, vaheajata.
Kui etendus on halb – kannatad ära.
Must Kast on väike, aga professionaalne projektiteater, mis tegutseb alates 27. märtsist 2014 põhikohaga Tartus, Genialistide Klubis. Must Kast koosneb neljast lavastajast, kümnest näitlejast, mitmest administratiivtöötajast, kahest tehnikust ja hulgast vabatahtlikest abilistest. Suuremat osa Kastist ühendab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia taust. Must kast kui lavatüüp on midagi sellist, mis on avatud kõigile võimalustele ja kus teatriime võib sündida millest iganes. Sellesse Must Kast kui teater usubki – vormipiiranguteta maagia sündi. Teatrisse, mis ei manifesteeri end sõnades, vaid tegudes, teatrisse, mis kasvab koos oma publikuga, teatrisse, mis kunstilisi allahindlusi tegemata võib kõnetada igaüht.
