Me vajame revolutsiooni! Ah! Me vajame midagi, mille nimel võidelda! Midagi, millest unistada! Midagi, mille poole liikuda, pürgida, tungida! Me vajame ülevust! Katartilist palsamit! Me vajame kargust, mis tekib absoluutse, totaalse murdumispunkti südamikus. Täielikku vaikust, lõppematut värinat ja hingematvat lummust, mil kõik on korraga selge, sest kõik muutub pöördumatult. Vastavalt Swedpanga, IMFi ja ÜRO analüüsidele elame me paremini kui kunagi varem, ja ometi on olukord väljakannatamatu. Meie hingede eimiski, meie elude tühjus, meie olemasolu tähtsusetus. Ainsad tööriistad, mis meile on jäänud, on tõde, demokraatia, pahurad säutsud ja väikesed pühapäevased vastupanud (ühiselt koos perega). Aga inimene ei ole ainuke revolutsionäär. On veel keegi, kes karjub. “NO34 Revolutsioon” alustab sarja “Sajandi lugu”. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuse inspiratsioon pärineb kümnendist 1910 kuni 1920, mil toimus hulgaliselt väiksemaid ja suuremaid poliitilisi revolutsioone. Ent NO99 lavastus ei vaata minevikku. Ta vaatab tulevikku: hetke, mil juba käimasolev revolutsioon on jõudmas oma haripunkti. Hetke, mil totaalne murdumispunkt kasvab niivõrd suureks, et muutub ülevaks. “Sajandi lugu” tähistab saja aasta möödumist ühest inimeste poolt läbiviidud muutusest. “Revolutsioon” küsib: kas inimest saja aasta pärast üldse on? seitse kuud enne oma surma pidas John Cage loengu Overpopulation and Art ta arvas et ülerahvastus pole nii suur probleem kui inimeste külmus ja see et ei tunta end elavat teistega koos tuleb arendada kultuuri mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile ainult see mida üks inimene mõistab täiesti üksi aitab meid kõiki /Hasso Krull, “Meeter ja Demeeter”/ Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Muusika Jakob Juhkam Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja Mart Kangro Lavastuse partnerid on Lyric Hammersmith (London) ja KVS (Brüssel).