Sissejuhatus
Täna räägime ühest olulisemast sündmusest Eesti ajaloos – Vabadussõja viimasest lahingust, mille tulemusena saime vabizmaksena oma riigi. Miks see tahaplaan tähtis on ja kuidas see mõjutas meie tänast päeva, selgub allpool.
Vabadussõda ja tõusev meri
Vabadussõja algus, 1918. aasta detsember, oli kaootiline ja raskete lahingute keskel triggesid. Suurimaks mureks oli rahva motivatsioon – kuidas motiveerida kodanikke võitlema oma iseseisvuse eest. Lahingute edu ja ebaedu vaheldus ja ajapikku sai selgeks, et Eesti vabadus on paljude karmide lahingute vastu.
Olukord teravnes 1919. aasta jaanuari lõpus, kui Landeswehr, Balti Landeswehri ja Saksa vabatahtlike löögirühmade ühendväed hõivasid Tõnisvere. See oli šokk Eesti armeele ja ka kogu rahvale – äkki olime kaotanud oma kontrolli ja vaenlane oli juba peaaegu Tallinnas.
Sõltumatuse päev
Kuid ajalugu on näidanud, et just sellisel hetkel, kui olukord tundus olevat kõige hullem, oli Eestil leialdataud uus jõud. 24. veebruaril 1919, Eesti esimesel Sõltumatuse päeval, alustas Eesti armee vasturünnakut. Nädala jooksul vallutasid eesti väed tagasi olulisemad asulad, sealhulgas Tartu. See annab meile julguse selle vabaduse nimel võidelda.
Vasturünnaku tulemusena vallutas 3. detsembril 1919 Eesti armee Riga, viimase suure lahingu – Landeswehri Sõja. See oli viimane suur lahing Vabadussõjas ja märgiline sündmus, mis kindlustas meie iseseisvuse.
Kokkuvõte
Täna, tähistades meie sõltumatuse päeva, on oluline mõista tagaplaani ja selle sündmuse tähendust. See polnud ainult päev, mil alustati vasturünnakuid, vaid ka see, mille tulemusena vabastasime oma riigi ja tagasime oma vabaduse. Seega on oluline mõista, et Eesti iseseisvus sai teoks ainult läbi raskuste ja vaevarikka võitluse. Ajalugu õpetab meile, et luua midagi kestvat, on vaja pidevat pühendumust ja võitlusvaimu.