Eesti laulupeod on midagi erakordset, mis kirjeldab eestlaste rahvuslikku identiteeti laia maailma ees. Ühiselt lauldes peegeldub meie kultuuriline pärand, soov kaitsta oma keelt ja kultuuri ning tahe jääda vabaks rahvaks.
Eesti esimene üldlaulupidu toimus Tartus 1869. aasta suvel. 845 laulja ja 56 muusikut esitasid Sakala lauluplatsil neljal ühislaulmisel rahvaviise ja koorilaule. See märgilise tähendusega sündmus paneb aluse eestlaste koorilaulutraditsioonile ning on tähtis verstapost rahvusliku eneseteadvuse teel.
Laulupeo fenomeni mõistmine nõuab arusaamist selle sünni taustast. 19. sajandi keskpaigas, mil esimene laulupidu peeti, olid Eesti maarahval vähe võimalusi oma kultuuri ja eneseteadvust väljendada. Enda keele ja kultuuri säilitamine saksa mõisnike ülemvõimu all ei olnud lihtne. Laulupidu oli üks oluline väljendusvorm, mille kaudu eestlased tõid esile oma rahvuskultuuri.
- sajandil elasid laulupeod läbi mitmeid raskusi. Kumbki maailmasõda ei jätnud laulupidusid puudutamata ning 1950.–1980. aastatel olid laulupidudel esitamisele tulnud laulud tsensuuri all. Kuid hoolimata kõigist raskustest jätkus laulupidude traditsioon ning Eesti rahvas näitas, et ühislaulmine on midagi palju suuremat kui lihtsalt laulud – see on vabaduse märk.
Tänaseks on Eesti üldlaulupidu UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjas, mida Eesti rahvas võib uhkusega vaadates öelda: “Me oleme laulurahvas.” Laulupeod toovad kokku tuhandeid lauljaid kogu Eestist ja kogu maailmast, kes esitavad nii rahvalaule kui ka kaasaegseid teoseid.
Eesti laulupeod on osa meie ajaloost, kultuurist ja identiteedist. Need näitavad meie vastupanuvõimet, ühtehoidmist ja armastust oma maa ja rahva vastu. Vabaduse laulu kaikav kõla kannab endas väärtusi, mis on olulised ka tänapäeval ja loovad sideme põlvest põlve. Meie laulupeod on elav näide sellest, kuidas kultuur ja traditsioonid mängivad olulist rolli rahvuslikus eneseteadvuses. Neid väärtusi tuleb hoida ja edasi kanda, sest nad peegeldavad meie vaimu, ajalugu ja jõudu.