Eestlased on aegade jooksul pidanud oma vabaduse eest kõvasti võitlema. Eriline koht meie ajaloos on Vabadussõjal, mis toimus aastatel 1918-1920 ja mille käigus meie esivanemad tõestasid, et on valmis oma riigi eest võitlema ja ohverdama kõik.
Sündmuste keeristorm
Ajavahemikus 1918 kuni 1920 lahvatas Eesti eest peetud relvavõitlus, mida tuntakse Vabadussõjana. Esimese maailmasõja järelmõjude ja Venemaal puhkenud revolutsioonilise tormi keskel kuulutas Eesti 24. veebruaril 1918 iseseisvuse välja. Kuid vabadus oli vaid lühiajaline, sest järgnenud Saksa okupatsiooni vahetas välja Nõukogude Venemaa agressioon. Eesti Päästekomitee ja hilisem Ajutine Valitsus palusid otsekohe abi rahvusvaheliselt kogukonnalt ning alustasid korraldustööd oma kaitsejõudude ülesehitamiseks.
Võitlus vabaduse eest
Eesti kaitsevägede esimene ettevõtmine, lahing armee ülesehitamise nimel, oli sama ohtlik kui sõjategevus rinnetel. Meestest, kes olid just lõpetanud võitlemist Esimeses maailmasõjas, tuli nüüd kujundada rahvaarmee. Sõja käigus toimus mitu murrangulist lahingut, sealhulgas võidukas Tõnismäe lahing Tallinnas ja Tartu vabastamine.
- aastal, pärast mitmeid raskeid lahinguid ja suurriikide diplomaatilist mängu, kirjutas Eesti alla Tartu rahulepingule Nõukogude Venemaaga. Selle tulemusel tunnustati Eesti Vabariigi iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust.
Pärand ja mälestus
Vabadussõda ei olnud ainult relvastatud konflikt aastail 1918–1920, see oli võitlus, mis lõi aluse Eesti riigi ja rahvuse kestmiseks. Ehkki Vabadussõda nõudis paljude eestlaste elusid, õnnestus sellega kindlustada Eesti rahva tulevik ja iseseisvus.
Iga-aastaselt 24. veebruaril meenutame neid sündmusi Eesti Vabariigi aastapäevana, tõstes esile selle, kui oluline on meie vabadus ja iseseisvus. Vabadussõja mälestus jätkub Eesti südames, õpetades meile, et üks väike rahvas suudab, ühtsusel ja vankumatul tahtel, seista silmitsi suurimate väljakutsetega ja jääda püsima vaba rahvana vaba riigi rüpes.