Eesti ajaloos on palju märkimisväärseid hetki, ent üks neist, mis kahtlemata seisab kui kõige saatuslikum rahva ja riigi tuleviku määrajana, on 20. august 1991 – Eesti taasiseseisvumispäev. See päev on sümbol riiklikust meelekindlusest, eneseusust ja tahte jõust!
Millised sündmused eelnesid taasiseseisvumisele?
Meenutagem kõigepealt Eesti Vabariigi esimest iseseisvusaega 1918. aastast kuni 1940. aastani, mil Nõukogude Liidu poolt pealesurutud anneksioon katkestas kahetsusväärselt Eesti omariikluse. Aastakümneid kestnud võõrvõimu ja repressioonide ajal säilis siiski lootus iseseisvuse taastamiseks.
1980ndate lõpus Eesti NSV-s kogunes hoog sõltumatuse taotlemisele, kantuna ülemaailmsest kommunismivastasusest ning sisemisest rahulolematusest. Rahvaliikumine, tuntud kui laulev revolutsioon, koondas tuhanded inimesed rahumeelsetele miitingutele, nõudes suveräänsuse taastamist. Eritoeks oli 1988. aastal loodud Eesti Muinsuskaitse Selts ja samal aastal tekkis poliitiline liikumine Rahvarinne, mis tegi tihedat koostööd teiste Balti riikide vabadusliikumistega.
- aasta alguses suurenesid sisepinged veelgi. Järgnes augustiputš Moskvas, mis üritas kukutada Mihhail Gorbatšovi ning hoida Nõukogude Liitu koos. See ettearvamatu olukord andis Eestile ainulaadse võimaluse toonaste otsustajate julgesse asjaajamisse uskuda ja otsida endale teed tagasi vabadusse.
Otsustavad hetked 1991. aasta suvel
Putš õhutas Eesti Riigikogut, et tuleb mitte jääda tulevikus aset leida võivatele sündmustele vaatlejaks, vaid tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Õhtul, 20. augustil võttis Eesti Ülemnõukogu ajaloolise otsuse vastu – deklareerida Eesti riiklik sõltumatus Nõukogude Liidust.
Hetke, mil Eesti Ülemnõukogu esimees Ülo Nugis haamrilöögiga otsuse kinnitas, on kujutatud emotsionaalsena paljudes meenutustes ja dokumentaalides – sellega algas Eesti Vabariigi teine iseseisvus.
Taasiseseisvumispäeva tähtsus täna ja kokkuvõtteks
Eesti taasiseseisvumispäeva tähistamine meenutab meile kui väärtuslik on oskus omada ja säilitada liikumisvabadust, sõnavabadust ning õigust vabale enesemääratlusele. See ei ole ainult ajalooline sündmus, vaid igavene meeldetuletus, et vabadust ei anta – vabaduse nimel tuleb seista.
Tänases Eestis kõlab see aastapäev kindlustunde ja uhkusega. See meenutab meile, et iseseisvus ja vabadus on kättevõidetud kõrges hinnas, ning põlvkonnad, mis teadvustavad omariikluse väärtust, peavad seda jätkuvalt kaitsma ja hoidma.
Taasiseseisvumispäev pole vaid ajalooõpikute peatükk või punaste kalendripeävade hulgas. See on omamoodi vaimne toetuspunkt, mis kinnitab meie otsustusvõimet ja usku endasse, et keerulistes olukordades suudame leida õige ja õiglase tee – just nagu tegime seda 1991. aasta augustikuus.