Sissejuhatus
Eesti on väike riik, mis peitub Euroopa kaardil Läänemere kaldal, kuid selle väiksuse varjus pulbitseb rikas kultuuri- ja ajaloopärand, mille üheks kirkaimaks kalliskiviks on laulupidu. See ei ole pelgalt muusikasündmus, vaid sügavalt juurdunud rahvuslik traditsioon, mis mängis olulist rolli Eesti iseseisvuse taastamisel ning kinnistab endiselt eestlaste ühtekuuluvustunnet.
Sisu
Esimene üldlaulupidu toimus Tartus 1869. aastal ning seda peetakse rahvusliku ärkamisaja võtmehetkeks. Üritus meelitas kohale kümneid koorikollektiive ja tuhandeid pealtvaatajaid. 19. sajandi teisel poolel oli see üks esimesi korraldatud suursündmusi, mis lõi aluse eestlaste kollektiivsele identiteedile. Laulupidu andis rahvale võimaluse kohtuda, laulda oma emakeeles ning väljendada ühiselt oma kultuuri ja identiteeti.
Nõukogude Liidu ajal muutus laulupidu taas oluliseks sündmuseks, mis oli seotud rahvusliku vastupanuga. Just laulu- ja tantsupeod olid need, mis aitasid hoida eesti keelt ja kultuuri elus totalitaarse surve all. Aasta 1988, mis tuntakse ka kui laulev revolutsioon, tähistab muusikalisi massimeeleavaldusi, mis aitasid kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. Toona kogunesid inimesed lauluväljakule, et ühiselt laulda isamaalisi laule, väljendades meelsust ja soovi iseseisvuse järele.
Laulupeotraditsioon jätkub tänapäevalgi ja iga viie aasta tagant toimuv üldlaulupidu on UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjas. See toob kokku kümneid tuhandeid lauljaid ning veelgi rohkem kuulajaid kogu maailmast, kes tulevad, et üheskoos hoida au sees eesti rahva ajalugu ja kultuuri.
Kokkuvõte
Laulupidu on Eesti rahvusele tähenduslik mitmeti: see on meie kultuuri säilimise võtmetegur, meie ühtsuse ja vabaduse tunnuslause ning põlvkondade ülene traditsioon, mis ühendab eestlasi üle kogu maailma. Toetudes ühtsuse ja kultuuri tugisammastele, püsib ja kasvab Eesti Vabariik endiselt, läbi laulu ja südame hoides oma rikkalikku ajaloo- ja kultuuripärandit.