Sissejuhatus
Eesti iseseisvuse taastamine ei toimunud veretu võitluse läbi, vaid hoopis laulude ja ühtsustunde abil. Tänaseks päevaks legendaarseks muutunud sündmus, mida tuntakse nimetuse all Laulva Revolutsiooni, ei ole ainult Eesti ajaloo, vaid ka kogu maailma vabaduspüüdluste unikaalne näide. See oli aeg, mil muusika võimsus ja inimeste ühtehoidev vaimsus tõid kaasa suure muutuse ning jätsid sügava jälje rahva hingele.
Sisu
Laulva Revolutsiooni tuumik tekkis 1987. aasta suvel, kui Eesti erinevates paikades hakati korraldama rahumeelseid meeleavaldusi Nõukogude võimu vastu. Need sündmused kulmineerusid 1988. aastal, mil toimusid esimesed suuremad rahvakogunemised, millest kõige tuntumad on Tallinnas toimunud Hirvepargi miiting ja Tartus peetud fosforiidisõjad.
Neid miitinguid iseloomustas ühislaulmine – inimesed ühendasid oma hääled, et laulda eesti autorite poolt loodud laule, mis rääkisid vabadusest, armastusest ja isamaast. Laulud, nagu näiteks “Ei ole üksi ükski maa” ja “Mu isamaa on minu arm”, muutusid hümnideks, mis kutsusid esile tugevaid tundeid ja ühtekuuluvust.
- aasta suvel toimus ka Eestimaa Laul, mis tõi Tallinna Lauluväljakule kokku kümneid tuhandeid inimesi ja mida on peetud Laulva Revolutsiooni kõrgpunktiks. Seejärel järgnesid mitmed sarnased üritused kogu Baltikumis, sealhulgas 1989. aastal toimunud Balti Kett, kus üle kahe miljoni inimese ühendasid käed, et moodustada inimkett läbi Eesti, Läti ja Leedu, näidates sellega ühtsust ja rahumeelset vastupanu Nõukogude võimule.
Kokkuvõte
Laulva Revolutsiooni periood 1987. ja 1991. aasta vahel näitas, kuidas ühtsustunne, laulud ja rahumeelne vastupanu võivad viia suurte muutusteni. Tõelise rahva jõudude ühendamisega suudeti lõpuks saavutada Eesti Vabariigi taasiseseisvumine 20. augustil 1991. aastal. Laulva Revolutsiooni sündmused on tänaseks sümbolina meeldetuletuseks, et ühtsus ja vankumatu usk oma eesmärki võivad viia imelistele tulemustele ning kirjutada ajalugu, mis inspireerib tulevasi põlvkondi.