Sissejuhatus
- veebruar 1920. See kuupäev on igale eestlasele oluline verstapost rahvuslikus ajaloomälus. Tartu rahuleping, Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud dokument, on kindlustanud eestlaste unistuse iseseisvast riigist. Jupiter ja Merkuur, nagu rahvasuus räägiti Vabadussõja aegsest Eesti välistesindajast Ants Piibust ja tema kolleegist Jaan Poskast, suunas merelt tulnud laeva sadamasse, mille nimeks sai iseseisvus.
Sisu
Tartu rahu sõlmimise protsess ei olnud kerge. 1918. aasta lõpus alanud Vabadussõda tõi kaasa raskeid lahinguid ja proovilepanekuid. Kuid Eesti rahva vankumatu vaim ja liitlaste abiga suutis noor riik lõpuks 1919. aasta lõpus saavutada sõjalist edu Nõukogude Venemaa üle. Vajalik oli fikseerida vägivallatu poliitiline lahendus.
Delegatsioonide kohtumine algas Tartus 1919. aasta 5. detsembril. Eesti poolel olid esindatud Ants Piip, Mait Püüman, Julius Seljamaa, Jaan Poska ja teised tuntud riigimehed. Läbirääkimised venisid pikale, kuid veebruari alguseks olid põhilised erimeelsused ületatud ja 2. veebruaril kirjutasid pooled alla eellepingule.
Peamised punktid rahulepingus puudutasid territoriaalset terviklikkust, majanduslikke stipulatsioone ning sõjavangide vahetust. Olulisim ehk oli Eesti territooriumi rahvusvaheline tunnustamine, millega Nõukogude Venemaa loobus igaveseks ajaks kõikidest pretensioonidest Eesti suhtes. Lisaks lubas Venemaa tasuda sõjakahjusid ja tagastada eestlaste vara.
Epohhiloova sündmuse sümbolina on Tartu rahu jäädvustatud rahvuslikus kollektiivses teadvuses kui rahu ja iseseisvuse sünonüüm. See oli hetk, mil Eesti Vabariik sai oma koha Euroopa rahvaste peres, tõestades sellega väikerahva visadust ja võimet seista oma õiguste eest.
Kokkuvõte
Eesti jaoks tähendas Tartu rahu aastatepikkuse võitluse positiivset kulminatsiooni. Sellega kinnitati iseseisvust, mis oli välja võideldud vere ja higi hinnaga. Tartu rahu 102. aastapäeval meenutame, kuidas tilluke Eesti Vabariigi sidus end kindlate kinnitustega maailmakaardile. Selle lepinguga kirjutasime ennast rahvusvahelisse õiguskorda, võtsime vastu esimesed diplomaatilised tunnustused ja saime julgeolekutagatise. Tänane põlvkond pärib seda väärikust ja vastutust, et eestimaalaste tehtud ajalugu ei unustataks ja et rahu väärtus oleks alati au sees.