24. veebruar 1918 jääb Eesti ajaloos igavesti meelde kui päev, mil meie väike rahvas astus otsustava sammu oma tuleviku kujundamisel. Just siis, kui maailm oli haaratud Esimese maailmasõja keeristesse ja Vene impeerium lagunes, haarasid Eesti juhid julgelt ohjad, kuulutades välja iseseisva Eesti Vabariigi. See oli ajalooline hetk, mis tähistas uue riigi sündi ja eestlaste pikaaegse unistuse täitumist.
Selle päeva olulisust ei saa alahinnata. Aastaid kestnud rahvuslik ärkamisaeg oli valmistanud pinnase, kus Eesti rahvas soovis vabalt ja ise oma riiki juhtida. Vene impeeriumi nõrgenemise ja bolševike haarangu peale olid eestlased sunnitud kiirelt tegutsema, ning 19. veebruaril 1918 valis Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms). Manifest kõigile Eestimaa rahvastele kinnitati 21. veebruaril ja 24. veebruaril 1918 avaldati see Tallinnas – see päev loetakse Eesti Vabariigi sünnipäevaks.
Iseseisvuse väljakuulutamine tähendas esialgu palju enamat kui iseseisvat riiklust paberil. Eesti sattus peagi Saksa okupatsiooni alla ning vahetult pärast seda alanud Vabadussõjas tuli noore riigi elujõudu tõestada läbi vere ja higi. Vabadussõda, mis kestis 1918. aasta novembrist kuni 1920. aasta Tartu rahulepinguni, oli tõeliseks katsumuseks kõigile eestlastele, kuid selle võitmisega sai Eesti tõestada oma valmisolekut ja tahet iseseisvalt toime tulla.
Kokkuvõtvalt on 24. veebruari sündmused Eesti Vabariigi ajaloo ühed tähtsamad. Seda päeva ei tähistata mitte ainult dokumenti või sümboolset žesti, vaid rahva ühtsust, vaprust ja otsustavust seista oma õiguste ja vabaduse eest. Aastapäeva tähistatakse Eestis kui Vabariigi aastapäeva, mil meenutatakse nii neid, kes võtsid vastu julge otsuse iseseisvuda, kui ka kõiki, kes selle eest võitlesid. Eesti iseseisvuse saavutamine ja säilitamine on õpetanud meile, et vabadus ja iseseisvus ei ole iseenesestmõistetavad, vaid midagi, mille eest tuleb pidevalt seista.
Kus ja millal manifesti ette loeti?
Vikipeedia andmetel kuulutati iseseisvus välja mitmes linnas järjestikustel päevadel:
- 23. veebruaril 1918 kell 20 luges Maapäeva liige Hugo Kuusner manifesti esimest korda avalikult ette Pärnus Endla teatri rõdult.
- 24. veebruaril avaldas Maapäeva Vanemate Nõukogu manifesti Tallinnas. Samal päeval nimetas Päästekomitee ametisse esimese, 13-liikmelise Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Manifest loeti ette ka Viljandis.
- 25. veebruaril luges Konstantin Päts manifesti ette tallinlastele ning Paides luges selle ette kapten Jaan Maide.
- 27. novembril 1918 avaldati manifesti 24. veebruari versioon Riigi Teataja esimeses numbris.
Hugo Kuusner tegi 1937. aastal ettepaneku tähistada aastapäeva 21. või 23. veebruaril, kuid riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et algpäevaks tuleb pidada 24. veebruari – päeva, mil iseseisvus kuulutati välja pealinnas ja kõrgeim võim läks selleks valitud organite kätte.
Loe veel
Iseseisvus taastati 1991. aastal – sellest loe artiklist taasiseseisvumispäev. Pärnus manifesti ettelugemisele järgnes spontaanne ühislaulmine – loe lähemalt: Eesti hümn.