- veebruar 1918 jääb Eesti ajaloos igavesti meelde kui päev, mil meie väike rahvas astus otsustava sammu oma tuleviku kujundamisel. Just siis, kui maailm oli haaratud Esimese maailmasõja keeristesse ja Vene impeerium lagunes, haarasid Eesti juhid julgelt ohjad, kuulutades välja iseseisva Eesti Vabariigi. See oli ajalooline hetk, mis tähistas uue riigi sündi ja eestlaste pikaaegse unistuse täitumist.
Selle päeva olulisust ei saa alahinnata. Aastaid kestnud rahvuslik ärkamisaeg oli valmistanud pinnase, kus Eesti rahvas soovis vabalt ja ise oma riiki juhtida. Vene impeeriumi nõrgenemise ja bolševike haarangu peale olid eestlased sunnitud kiirelt tegutsema, ning 24. veebruaril tegigi Ajutine Maanõukogu, Eesti esinduskogu, toonase Päästekomitee algatusel ajaloolise otsuse. Eesti iseseisvuse manifest loeti ette Tallinnas Pärnu mnt. (tollal Endla) teatrimaja rõdult, kuigi Saksa vägede pealetungi tõttu pidid Eesti juhid varsti põrandaaluse tegevuse juurde naasma.
Iseseisvuse väljakuulutamine tähendas esialgu palju enamat kui iseseisvat riiklust paperil. Eesti sattus peagi Saksa okupatsiooni alla ning vahetult pärast seda alanud Vabadussõjas tuli noore riigi elujõudu tõestada läbi vere ja higi. Vabadussõda, mis kestis 1918. aasta novembrist kuni 1920. aasta Tartu rahulepinguni, oli tõeliseks katsumuseks kõigile eestlastele, kuid selle võitmisega sai Eesti tõestada oma valmisolekut ja tahet iseseisvalt toime tulla.
Kokkuvõtvalt on 24. veebruari sündmused Eesti Vabariigi ajaloo ühed tähtsamad. See päev ei tähistata mitte ainult dokumenti või sümboolset žesti, vaid rahva ühtsust, vaprust ja otsustavust seista oma õiguste ja vabaduse eest. Aastapäeva tähistatakse Eestis kui Vabariigi aastapäeva, mil meenutatakse nii neid, kes võtsid vastu julge otsuse iseseisvuda, kui ka kõiki, kes selle eest võitlesid. Eesti iseseisvuse saavutamine ja säilitamine on õpetanud meile, et vabadus ja iseseisvus ei ole iseenesestmõistetavad, vaid midagi, mille eest tuleb pidevalt seista.