Rubriik: Riigipühad

Lühidalt: taasiseseisvumispäev ehk iseseisvuse taastamise päev on Eesti riigipüha, mida peetakse igal aastal 20. augustil. Sel päeval tähistatakse Eesti Vabariigi taastamist de facto 1991. aastal.

Eesti Vabariigi ajaloos on palju olulisi tähtpäevi, kuid üks eredamaid ja tähendusrikkamaid on kahtlemata 20. august 1991 – Eesti taasiseseisvumispäev. See on päev, mil Eesti rahvas, läbides raskeid aastaid Nõukogude Liidu koosseisus, sai taas vabaks ja iseseisvaks.

Nõukogude aja pärandist vabanemine

Eesti oli aastatel 1940-1991, välja arvatud Saksamaa okupatsiooniaeg Teise maailmasõja ajal, Nõukogude Liidu võimu all. Sel perioodil kaotasime palju oma rahvast, kultuurist ja iseseisvusest. Nõukogude režiimi all rõhuti raskelt igasugusele rahvuslikule eneseväljendusele ning paljud eestlased pidid põgenema kodumaalt või saadeti sunnitööle Siberisse. 1980ndate keskpaigast alates, Mihhail Gorbatšovi võimuajal, algasid aga Nõukogude Liidus poliitilised muutused, mis tõid kaasa riigi lagunemise.

Eesti rahvas haaras võimalusest kinni ning rahvaliikumine muutus üha jõulisemaks. Eestis hoogustusid nii kultuuriline kui ka poliitiline ärkamine, mis tuntakse nüüdseks laulupeo liikumise ja kodanike komiteede tegevusena. 1988. aastal toimusid suured rahvakoosolekud lauluväljakul, mis on tuntud kui laulva revolutsiooni sündmused.

Öölaulupidudest taasiseseisvumiseni

Öölaulupidude ja “Eestimaa laul” kontserdi käigus kinnistas rahvas oma soovi vabaduse järele ning 1991. aasta augustiputši ajal Moskvas, kui Nõukogude Liidu juhtkond üritas võimu haaramisega riiki stabiliseerida, otsustas Eesti astuda julge sammu vabaduse suunas. Eesti Ülemnõukogu kuulutas 20. augustil 1991 välja iseseisvuse taastamise.

See sündmus ei tulnud kergelt. Meenutame seda päeva kui pöördepunkti, mil Eestimaa tõusis taas oma jalgadele, kuid ei saa unustada ka neid, kes selle nimel tööd tegid, stressi talusid või isegi elu kaotasid.

Vabaduse hind ja tulevik

Taasiseseisvumispäev ei ole lihtsalt puhkusepäev, see on hetk mälestada ja austada kõiki neid, kes võitlesid, ohverdasid ning töötasid selle nimel, et Eesti oleks selline nagu ta täna on – vaba ja iseseisev riik Euroopas.

20. augustil mõtleme, kuidas hoida ja arendada seda vabadust, kuidas tagada meie riigi heaolu ja julgeolek ka tulevikus. See on päev, mil tunneme uhkust oma rahva vaimujõu ja visa võitlusvõime üle.

Taasiseseisvumispäeva tähtsus ei kao aja möödudes, vaid kasvab – see on päev, mil meenutame oma minevikku, tähistame olevikku ja vaatame lootusrikkalt tulevikku.

Mis täpselt juhtus 20. augustil 1991?

Vikipeedia andmetel võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. augustil 1991 kell 23.03 kooskõlastatult Eesti Komiteega vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Ülemnõukogu lähtus otsuses Eesti Vabariigi järjepidevusest rahvusvahelise õiguse subjektina.

• Otsustati moodustada Põhiseaduse Assamblee, mis pidi välja töötama uue põhiseaduse. Assamblee koosseis kujundati delegeerimise teel Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi poolt.
• Uue põhiseaduse järgi otsustati korraldada parlamendivalimised 1992. aasta jooksul.

Millest alates on 20. august riigipüha?

27. jaanuaril 1998 vastu võetud pühade ja tähtpäevade seaduse parandusega määrati taasiseseisvumispäev riigipühaks ja töövabaks päevaks. Riiklikult tähistati seda esimest korda sama aasta 20. augustil.

Taasiseseisvumispäev ja iseseisvuspäev

Eestil on kaks iseseisvusega seotud riigipüha: 24. veebruaril tähistatakse Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal (iseseisvuse väljakuulutamine 1918) ning 20. augustil iseseisvuse taastamist. Taasiseseisvumiseni viinud rahvaliikumisest loe lähemalt: laulev revolutsioon. Rahvuslikest sümbolitest vaata ka Eesti hümn ja Eesti lipp.

Allikas

• Vikipeedia: Taasiseseisvumispäev

24. veebruar 1918 jääb Eesti ajaloos igavesti meelde kui päev, mil meie väike rahvas astus otsustava sammu oma tuleviku kujundamisel. Just siis, kui maailm oli haaratud Esimese maailmasõja keeristesse ja Vene impeerium lagunes, haarasid Eesti juhid julgelt ohjad, kuulutades välja iseseisva Eesti Vabariigi. See oli ajalooline hetk, mis tähistas uue riigi sündi ja eestlaste pikaaegse unistuse täitumist.

Selle päeva olulisust ei saa alahinnata. Aastaid kestnud rahvuslik ärkamisaeg oli valmistanud pinnase, kus Eesti rahvas soovis vabalt ja ise oma riiki juhtida. Vene impeeriumi nõrgenemise ja bolševike haarangu peale olid eestlased sunnitud kiirelt tegutsema, ning 19. veebruaril 1918 valis Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms). Manifest kõigile Eestimaa rahvastele kinnitati 21. veebruaril ja 24. veebruaril 1918 avaldati see Tallinnas – see päev loetakse Eesti Vabariigi sünnipäevaks.

Iseseisvuse väljakuulutamine tähendas esialgu palju enamat kui iseseisvat riiklust paberil. Eesti sattus peagi Saksa okupatsiooni alla ning vahetult pärast seda alanud Vabadussõjas tuli noore riigi elujõudu tõestada läbi vere ja higi. Vabadussõda, mis kestis 1918. aasta novembrist kuni 1920. aasta Tartu rahulepinguni, oli tõeliseks katsumuseks kõigile eestlastele, kuid selle võitmisega sai Eesti tõestada oma valmisolekut ja tahet iseseisvalt toime tulla.

Kokkuvõtvalt on 24. veebruari sündmused Eesti Vabariigi ajaloo ühed tähtsamad. Seda päeva ei tähistata mitte ainult dokumenti või sümboolset žesti, vaid rahva ühtsust, vaprust ja otsustavust seista oma õiguste ja vabaduse eest. Aastapäeva tähistatakse Eestis kui Vabariigi aastapäeva, mil meenutatakse nii neid, kes võtsid vastu julge otsuse iseseisvuda, kui ka kõiki, kes selle eest võitlesid. Eesti iseseisvuse saavutamine ja säilitamine on õpetanud meile, et vabadus ja iseseisvus ei ole iseenesestmõistetavad, vaid midagi, mille eest tuleb pidevalt seista.

Kus ja millal manifesti ette loeti?

Vikipeedia andmetel kuulutati iseseisvus välja mitmes linnas järjestikustel päevadel:

• 23. veebruaril 1918 kell 20 luges Maapäeva liige Hugo Kuusner manifesti esimest korda avalikult ette Pärnus Endla teatri rõdult.
• 24. veebruaril avaldas Maapäeva Vanemate Nõukogu manifesti Tallinnas. Samal päeval nimetas Päästekomitee ametisse esimese, 13-liikmelise Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Manifest loeti ette ka Viljandis.
• 25. veebruaril luges Konstantin Päts manifesti ette tallinlastele ning Paides luges selle ette kapten Jaan Maide.
• 27. novembril 1918 avaldati manifesti 24. veebruari versioon Riigi Teataja esimeses numbris.

Hugo Kuusner tegi 1937. aastal ettepaneku tähistada aastapäeva 21. või 23. veebruaril, kuid riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et algpäevaks tuleb pidada 24. veebruari – päeva, mil iseseisvus kuulutati välja pealinnas ja kõrgeim võim läks selleks valitud organite kätte.

Loe veel

Iseseisvus taastati 1991. aastal – sellest loe artiklist taasiseseisvumispäev. Pärnus manifesti ettelugemisele järgnes spontaanne ühislaulmine – loe lähemalt: Eesti hümn.

Allikas

• Vikipeedia: Manifest kõigile Eestimaa rahvastele